Minu naaber Karli otsustas, et kuna ta hoiab meie heinaküünis minikitsesid, oinaid ja vasikaid, siis võiks naabruskonna peredele korraldada avatud uste päeva. Naabrid võiksid tulla, nendele saaks pakkuda süüa-juua ja lapsed võiksid samal ajal mängida küünis kitsekestega.
Need kitsekesed osteti eelmisel suvel Tallinna loomaaiast, et päästa nad ära sel talvel lõvidele söötmisest. Kitsekesed on väga mänguhimulised ja neid võib kallistada ning nügida nii kaua, kuni nende habetunud suud on toitu täis. Osulas asuva Varese külalistemaja omanikud tõid oma minioinad ka talveks meie heinaküüni. Nemad on kogu aeg rünnakul, nagu poisid ikka, ja võistlevad esimese koha eest kambas.
Erinevalt väikestest emastest kitsedest, kes on tsiviliseeritumad, on üks isane kits eriti vastik kahe teise vastu, nii et ühel hetkel Karli kannatus katkes ja ta tõstis selle ninatarga üle tara vasikate juurde. Minikitse jaoks tundusid vasikad tohutu suurte koletistena, nii et ta seisis vaikselt nurgas ja ei tekitanud kellelegi probleeme. Kuid hiljem, kui ta pandi oma vendade juurde tagasi, sai temast jälle sama vana kiusaja. Mulle tuletas see meelde, kuidas minu vanem vend mind kiusas, kui me lapsed olime.
Heli tuli pühadeks maale ja kui ta kuulis, et Karli tahab teha lahtiste uste päeva, oli ta sellest vaimustatud ja hakkas kohe küpsetama. Ta koristas ära ka sauna. Kui ma jõudsin sauna, et ahju tuli alla teha, ei tundnud ma oma sauna enam äragi, kõik oli nii puhas, et lausa säras. Olin saunas mitu tundi, kuna Heli tegi samal ajal köögis alkoholivaba glögi külaliste jaoks.
Karli oli terve eelmise päeva ja järgmise hommiku meil ja parandas küüni ust. Külalised saabusid korraga, nii Hera pere kui Härra pere, üks suguvõsa, kelle perekonnanimed nõukogude bürokraatia tingimustes segamini läksid.
Ma mäletan, et kui ma kuulsin nime Härra Juhan, siis ei saanud ma mitu aastat aru, et Härra on perekonnanimi. Pidasin Juhanit kohalikuks mõisahärraks, kuskil läheduses pidi tema mõis olema.
Hera ja Härra perekonnad täidavad oma kohustust tuua üha rohkem lapsi Eestisse. Jaak ja Miriam olid võtnud kaasa oma kaks väikest tütart; Indrek ja Jaanika, kes ostsid hiljuti naabruskonda maja, tulid oma kolme lapsega, Jüri ja Liija Kaska tõid oma lapsed, Karli tütar ning Viljar saabusid oma pojaga.
Päev oli edukas ja mõned meist isegi hüppasid saunast külmunud tiiki.
See, mida ma kõige rohkem hindan oma naabrites siin Keema külas Sõmerpalu vallas Võrumaal, on nende valmisolek ühineda kõigi kogukonna jõupingutustega ja Kaska Karli on tihti selliste sündmuste eestvedaja. Ta on korraldanud mitmesuguseid matku metsavendaderadadel ja ühte pühapaika kahe järve vahel.
Eelmisel aastal tegime me 15-kilomeetrise jalgrattamatka Pokumaa lähedale. Tagasiteel avastasin ma ühe Eesti vanima puu.
Mirjam soovitas sel suvel korraldada tantsupeo. Kui ilm lubab, siis väljas, aga kui sajab, siis on küünis nii palju ruumi, et me võime peo sinna üle kanda. Loomad on ju karjatamise ajal väljas.
Avatud uste päev möödus rõõmsalt. Toitu ja jooki, mida olid kõik kaasa võtnud, jätkus nii palju, et isegi Muki ei jäänud ilma. Lapsed mängisid heintes kitsekestega ja koertega, samal ajal kui täiskasvanud grillisid vorsti ja liha.
Oli tore alustada nii uut aastat!
Viido Polikarpus
