Carnegie Halli juhi Clive Gillinsoni kinnitusel on Arvo Pärt üks vähestest, kui mitte ainus elus olev helilooja, kelle muusika toob kuulsasse saali täismaja. 23. ja 24. oktoober tähistasid Eesti muusika suurthetki, kui esitleti Arvo Pärdi loomingut läbi kuue aastakümne Carnegie Hallis New Yorgis.
Kahel täielikult Arvo Pärdi muusikale pühendatud kontserdil astusid lavale Eesti Festivaliorkester, Eesti Filharmoonia Kammerkoor, Tallinna Kammerorkester ja Trinity Choir USAst dirigentide Paavo Järvi ja Tõnu Kaljuste juhatusel.
Viiuldajatena soleerisid Hans Christian Aavik ja Midori, pianist Nico Muhly ning sopran Maria Listra.
Festivaliorkestri esituses tulid ettekandele teosed: “„Cantus Benjamin Britteni mälestuseks“”, “Perpetuum mobile”, “La Sindone”, “Adam’s Lament”, “Tabula rasa”, “Fratres”, “Swansong” ja “Credo”. Lisalugudena “Passacaglia” (Midori and Hans Christian Aavik) ja “Eesti hällilaul”. Seda kontserti on kuni 23. novembrini võimalus järele kuulata: https://tinyurl.com/34umd6cu.
Eesti Filharmoonia Kammerkoori kontsert toimus järgmisel päeval intiimses (vaid 600-kohalises, võrrelduna suure saali 2800 kohaga) Zankel Hall’is ning esitati “Für Lennart in memoriam”, “L’abbé Agathon”, “Stabat Mater”, “Magnificat: ja “Te Deum”.
Klassikalise muusika kriitik David Mermelstein kirjutab The Wall Street Journal’is:
“Vähesed tänapäeval tegutsevad kontserdisaalide heliloojad on suutnud endale laiema publiku seas nõnda kindla koha rajada. Kuid Arvo Pärt – oma olemuselt ja juurilt eestlane – kuulub kindlasti nende sekka. Suures osas seetõttu, et Pärdi muusika on alati äratuntavalt tema oma: sisimas range ja selgelt religioosne, näiliselt lihtsa ülesehitusega, ent kannatlikult avanev. See loob maailma, mis on korraga ürgne ja piiritu.
Pärt sai 11. septembril 90-aastaseks, ning Carnegie Hall tähistab seda, nimetades ta käesoleva hooaja Debsi resideerivaks heliloojaks. Tavaliselt antakse see tiitel kellegagi, kes on veel aktiivselt loometöös, kuid Pärt on heliloomingust taandunud juba mõned aastad tagasi. See on selge märk austusest, mida instituut tema vastu tunneb – ja õigusega. Pärdi muusikat esitati Carnegie Hallis esmakordselt juba 1967. aastal ning sellest ajast saadik on tema aeglaselt lahtirulluvad teosed kõlanud seal üle 80 korra.”
Kummalisel kombel polnud Pärdi tippteos “Tabula rasa” seni Carnegie Hallis kõlanud. Selle esitus sai ka publikult vaimustava vastuvõtu. Hans Christian Aaviku kohta kirjutas Joshua Barone, New York Times’i muusikatoimetaja: ”Teine solist, Aavik, esines esimeses osas puhast energiat kiirgavalt ja teises osas lummava rahuga. Tema mäng ei olnud kunagi sunnitud ja tema artikulatsioon oli alati läbimõeldud – ta on loomupärane Pärdi tõlgendaja.”
Mermelstein märgib ka ära, et kui esimene õhtu “kandis riikliku pidulikkuse hõngu – kuldse saali täitsid pidulikult rõivastatud eestlased (sh Eesti president ja presidendi abikaasa) –, siis reede õhtu intiimsem kava mõjus kui omavahel seotud pühendunute salakogu, mis tõi kohale Pärdi tulihingelised austajad. Õhtu keskmes oli Tõnu Kaljuste, helilooja kauaaegne eestkõneleja, juhatamas kahte oma asutatud kollektiivi: Tallinna Kammerorkestrit (1993) ja eelmisel õhtul esinenud Eesti Filharmoonia Kammerkoori (1981).”
Zankeli saali kontserdist kirjutab George Grella (New York Classical Review):
“Enne vaheaega kõlas Pärdi “Stabat Mater”. See juhatas sisse pikema liturgilise teoste rea, mis pärast vaheaega jätkus “Magnificat”’i ja “Te Deum”’iga, mida esitleti kui üht tervikut.
Need olid erakordsed hetked. Muusikute keskendumine ja sisseelamine muutis kuulamiskogemuse järjest sügavamaks ja haaravamaks, kuni nad lõid Zankeli saali sisse justkui omaenda pühakoja. Keelpillide ja koori täpne intonatsioon ning ansambli kammerlik suurus võimaldasid kuulajal eristada iga häält ja värvi. Kaljuste ideaalne tempotunnetus ja dünaamika valitsemine tegid esituse erakordselt köitvaks.
Algul tundus, et kuulaja naudib lihtsalt kaunilt esitatud muusikat – kuid peagi selgus, et kõik need detailid, toonimuutused, pausid ja sõnade artikulatsioon lõid ajatut ajatusetunnet, mis on Pärdi loomingule omane.
Lummav lisa – helilooja kooriversioon “Vater Unser”’ist („Meie Isa“ palvest) – tõi õhtu lõpetuseks mitte ainult muusikalise rahulduse, vaid ka puhastava ja uuendava kogemuse.”
Publik tänas muusikuid korduvalt aplausi ja ovatsioonidega – see näitab, kui sügavalt kõnetab Arvo Pärdi muusika kuulajaid igal pool maailmas.
Kontsertidel osalesid Eesti kultuuriminister Heidy Purga, president Alar Karis ja Sirje Karis, Eesti suursaadik Ameerika Ühendriikides Kristjan Prikk, samuti Arvo Pärdi Keskuse juht Anu Kivilo ning mitmed Eesti ja Ameerika kultuurimetseenid.
Toimus ka Arvo Pärdi Keskuse Sihtkapitali tuluõhtu, mille tulu toetab helilooja loomingupärandi kestmist tulevikus.
Kärt Ulman
