Urmo Kübar
Avastan ennast pärast 12-tunniseid tantsupeotrennipäevi koju jõudes vaatamas internetist eelmiste pidude salvestusi ja lugemas huviga kõiki peoteemalisi meediakajastusi kuni soovitusteni, kuidas oma last peomelus mitte ära kaotada või kuhu auto parkida – mis sest, et ise sõidan kohale rattaga ja ühegi lapse eest hoolt kandma ei pea.
Kui mõned nädalad tagasi olin üllatunud, kui palju võivad mõned sõbrad rääkida jalgpalli maailmameistrivõistlustest, siis nüüd mõistan neid väga hästi.
Mis see diagnoos muud olla saab kui sügav, raskekujuline armumine.
Tean küll, et see kõlab nagu rida Raimond Valgre laulust, aga eks ole ju tõsi, et armastusel kummalised teed. Ei mäleta, et oleksin esimesed 30 eluaastat käinud ühelgi tantsupeol või rahvatantsukontserdil.
Ning siis olin pooljuhuslikult 2007. aasta noortepeo publiku seas ja algas “Soovide valss” – Niina ja Alfred Raadiku 1960ndatel loodud imekaunis koolilõputants, mida oma nooruses tantsinud nii mu ema kui ka isa, üks Võru ja teine Rakvere tantsurühmas, samal staadionil, aga teineteist veel tundmata.
Sel hetkel ei teadnud ma muidugi ühtegi neist faktidest. Istusin tardunult oma kohal ning tundsin, kuidas külmavärinad mööda selga jooksevad ja silmad vägisi märjaks kisuvad.
“Niimoodi tabab välk, niimoodi tapab Soome puss,” on Bulgakov kirjeldanud Meistri ja Margarita esimest kohtumist. Mina otsustasin sel hetkel, et järgmist pidu ma enam tribüünilt ei vaata, vaid olen ise murul.
Ja näed siis, tantsupidu, kuhu sa oled mu toonud! Kui Koit ja Hämarik saavad kokku igal suvel üheks viivuks, siis meie kohtumised on veel harvemad, ent vältavad see-eest terve nädala. Ja seda oodatum see on. Hilisõhtud, mil jõuad koju kas vihmast läbimärgade riiete või päikesest õhetava näoga. Hommikud, mil tunned voodist välja astudes ja ringutades üha uusi eelmiste päevade trennidest märku andvaid kohti oma kehal. Päevad, mil kõikidel Tallinna staadionitel kordub ikka ja uuesti see, kuidas algsest segadusest saab kord kolmandal, kord neljandal, viiendal või kuuendal proovimisel korraga kaunis tants.
Nagu armastajatel tihti, on meilgi oma salakeel. Iga tantsija, harjutagu ta millisel platsil tahes, teab eksimatult, kus asub maratonivärav ja kus kellatorn, mida tähendab numbri- ja mida knopkarida. Teab, et kui seekordse peo finaali proovis kõlab meeldetuletus “festival!”, tähendab see käevangus kõrghüpakut, ning “kodus olemine” partneri õlgadest hoides jalalt-jalale kiikumist.
Kui mõtlen, mis mind rahvatantsu juures võlub, on selleks eelkõige lugude vestmine. Olen lapsest peale austuse ja vaimustusega vaadanud neid, kes oskavad hästi lugusid rääkida, olgu siis kirjasõnas, jutustades, laulu või tantsuga. Jah, muidugi ei juhtu seda igas trennis ega isegi mitte igal esinemisel, aga vahel siiski, et unustad kogu muu maailma enda ümber, jäävad vaid su partner ja sina, ning see lugu, milles te osalete.
Ning see lugu ei piirdu ju vaid mõne konkreetse laulu või tantsuga. Tolstoi “Sõjas ja rahus” on kuulus stseen, kus Nataša Rostova satub metsamajakesse ning kuuleb seal vene rahvalaulu. Olles kasvanud aadliperes ja rääkides paremini prantsuse kui vene keelt, hakkab ta järsku intuitiivselt selle muusika saatel tantsima.
Mulle meeldib mõelda, et laulu- ja tantsupidu on osa meie loost – midagi, mida me niivõrd ei õpi, vaid lihtsalt oskame siin elades. Lugu rahvast, kes on leidnud, et teatud asju on ehk lihtsam, toredam ja targem öelda laulu ja tantsuga.
Mis kõige toredam selle armastuse juures – see on täiesti vaba armukadedusest. Nii loodan ma, et nagu mul seitse aastat tagasi, sünnib täna, homme ja ülehomme lauluväljakul, Kalevi staadionil ja kodudes raadiote-telerite ees sadu otsuseid, et järgmist pidu ei vaadata enam publiku seast, vaid ollakse ise laulukaare all või tantsumurul.