Armastuse ja vihkamise suhet iseloomustab see, et sellises suhtes olijad ei saa teineteisega koos elada, aga samas ei kujuta nad ette elu teineteiseta. Mina olen juba pikemat aega elanud Lõuna-Eestis ja tegelenud päikesepargi püstitamisega, samal ajal kui mu naine Heli elab ja töötab Tallinnas. Me räägime päeva jooksul mitu korda telefonitsi ja meil on päris korralik ülevaade teineteise elust. Maal ta sageli ei käi, sest ta ei taha tegelda lumekoristamise, jää, ahjukütmise ja muu seesugusega. See-eest sõidan mina odava pensionäripiletiga üle nädala Võrust Tallinna.
Ühel nädalalõpul oli Heli pojal Uku Suvistel kontsert Valgas. Möödaminnes tõi ta ka ema maale. Pärast kohustuslikku tervituskallistusi asus Heli otsemaid toimekalt tegutsema. Mina olin sügisel kinnitanud talle, et sel aastal panen püsti kasvuhoone, aga Heli saabumise ajaks polnud ma seda veel teinud. Ta hindas põlglikul pilgul kogu korralagedust, mille ma vahepeal olin tekitanud, ja küsis: „Kuidas sa küll niimoodi elada saad?“ Nagu kindralile kohane, käis ta aias ringi, kepp käes, ja hindas olukorda. Kogu aed oli muttide poolt üles songitud; õunapuudelt oli liiga vähe oksi ära lõigatud; maasikad olid vanad ja ei ela ilmselt seda suve üle; ait ja saun olid otsapidi tiigis, sest ma olin kaevanud tiigi suuremaks; puukuur vajas uut katust; talvel oli kulunud liiga palju küttepuid. „Sinu elektriarve on igal kuul olnud liiga suur – kas sa ei võiks maalida väljas, miks sa pead seda tegema toas?“ küsis Heli.
Tundsin, et pean hakkama end kaitsma, aga samas püüdsin olla mõistev ja küsisin, kui ta mingi töö käsile võttis, kas ma saan aidata. Nagu eestlastele kombeks, vastas ta rõhutatud toonil: „Ei taha!“ Või kui ma vahel poetasin vahele oma arvamuse, kuulsin ma iseloomulikku: „Mis asja?!“ Teadsin, et parem on olla vait. Seda enam, et talu on ju tema nimel.
Hommikul istusime väljas terrassil (mis on minu ehitatud) ja jõime kohvi. Arvasin, et ta naudib kuldnoka-laulu. Aga et linnud olid ehitanud pesa meie katuseräästa alla, siis küsis Heli: „Kes kogu selle linnusõnniku siit ära koristab?“
Meie maakodu on Heli lapsepõlvekodu. Ilmselt näeb ta kõike, mida ma siin talus teen, oma ema ja isa raske töö lammutamisena. Mina olen tema kolmas abikaasa, kui palju kaalu võib olla minu arvamusel? Seda hullem, et ma tulin Ameerikast, Homer Simpsoni kodumaalt, ja Homer Simpsonit peab Heli minu veresugulaseks.
Ma pean tunnistama, et kui Heli on maal, siis pole mul üldse enda jaoks aega ega ruumi. Ta käärib käised üles ja asub kohe tegutsema. Ta suudab väga lühikese ajaga väga palju korda saata. Ta töötab korraga kümne asja kallal, samal ajal kui mina käin abitult ringi, tolmulapp käes ja täis tahet kuskil abiks olla.
Öösel helises telefon. Kargasin voodist välja, aga ma polnud arvestanud sellega, et Heli on keset põrandat jätnud tolmuimeja. Ja mu lend põrandal tuli üsna pikk, jõudsin vaid mõtelda, et näed, ma ei teadnudki, et meil on maal tolmuimeja!
Hiljem ma hädaldasin Helile, et sellest ajast peale, kui ta maale tuli, ei leia ma enam üles praepanni ega oma kohvitassi. Ta vastas, et need on seal, kust minusugune ei oska niisuguseid asju otsidagi – nõudepesumasinas.
Heli maal viibimise kolmandal päeval palus ta mul valmistada lõunasöök sel ajal, kui tema muttidega aias lahinguid lööb. Mõtlesin, et mis seal ikka, pidin koertele niikuinii hakkama toitu valmistama.
Et koeratoit sai pliidil varem valmis, siis mõtlesin, et annan koertele toidu enne ette, kui Heli tuppa tuleb lõunat sööma. Haarasin poti tulelt ja pidin selle kohe kiiresti käest ära panema, sest olin unustanud, kui kuum on tulelt võetud pott! Suutsin selle siiski põrandale panna, seejärel haarasin põrandalt enda sinna jäetud sokid, et neid pajapappidena kasutada, ning asetasin poti põrandavaibale. Mõne aja pärast tundsin imelikku lõhna ja märkasin hirmuga, kuidas tuline pott oli suure laigu põrandavaiba sisse kõrvetanud. Võtsin käärid ja lõikasin vaiba sellest otsast, kust ta kõrbenud oli, meetri jagu lühemaks. Olin õnnelik, et jõudsin seda teha enne, kui Heli tuppa astus.
Seni pole Heli märganud, et vaip on kokku kuivanud. Aga kaua mul seda õnne arvatavasti ei ole, sest mu naine on teravama mõistusega kui Monk ja veelgi taibukam kui Poirot ise!
Kui ma aga hommikul ärkasin puhaste linade vahel ja oma naise kõrval, siis olin ma õnnelik. Olin teda algul pidanud sissetungijaks minu maailma, aga nüüd ma tean, et ta on tegelikult minu päästja, kes paneb mind tundma, kui hea on elada tsiviliseeritud elu.
Armastus ja vihkamine? Küllap üks defineerib teist.
Viido Polikarpus
viido.polikarpus@energysmart.ee
