“Üleskutsele” mis avaldus koos minu e-maili aadressiga (VES 20. mail) saabusid mõned kirjad, mis vast selgitavalt huvipakkujaks lehe lugejaile ja ühinemist kaaluvale kirikukogule.
Esiteks polevat Nõukogude valduses kiriku nime muudatuses midagi kurioosset, vaid see olevat olnud tollal Nõukogude Eestis tegutsevate noorte pastorite soovitus.
Teiseks, juhiti mu tähelepanu 11. juunil “Eesti Elu” Kanadas ilmunud Peapiiskopi selgituskirjale (vt. artikkel allpool – toim.). Sõbraliku koostöö vajadust meie lahus kirikute vahel ei ole ma kunagi küsitlenud.
Eri tähelepanu aga väärib järgmine väide kirjast: “On ajalooline fakt, et Eesti Evangeelne Luterlik Kirik ei ole nõukogude võimu poolt loodud. Okupatsiooni ajal lõhkus Nõukogude Liit Eesti Evangeeliumi Luteriusu Kiriku põhiliselt kolmeks osaks. Osal kirikuõpetajatel õnnestus põgeneda (1.), osa jäi Estisse (2.) ja osa küüditati Siberisse(3.). (Järjekorra numbrid lisatud). Kõik nad aga kuulusid Eesti vabasse rahvakirikusse, mis tõttu neil kõigil on ka 100%-lised järjepidavuse õigused.”
See väljendus tõstatab hulga küsimusi. Minu erilise tähelepanu äratas kolmanda kategooria loomine. Kas küüditatud Siberis alustasid oma kiriku? Kas küüditatud, kes tagasi tulid, ei kõlvanud uue kiriku seisusesse? Need olid ilmsüütult, valetunnistuse all usu pärast vangis. Selle asemel, et Kristuse õpetuse alusel kiriku autroonile asuda, on nad liigitatud mingisse näiliselt alamklassi. Vaatajale tekib mulje, nagu EELK juhtkond oleks neid hüljanud kui pidalitõbiseid. Kui esimene järjepidavusõigusega liitub teisega, kas loogiliselt ei seo see liitumine siis mõlemaid hülgajate kilda? Samas on esitletud vaid õpetajate järjepidavuse õigused. Kas kirik koosneb vaid õpetajatest? Kuhu jäi rahvakirikust rahvas? Muidugi Nõukogude Liidus võis olla designatsiooniks “töörahvas”, kellel polnudki sünnis kirikuga liituda. Lõpuks, kes olid need “noored pastorid,” rahvakiriku järjestajad Eestis, uue nime väljastajad? Vast osalise seletuse leiame kolmandast läkitusest, mis George Orwell-i varjunime all minu kirjakasti jõudis:
Mälestus sellest, kuidas juhtival kohal olnud okupeeritud Eesti kirikumees töötas meid okupeerinud riigi vahetutes huvides
80. a. alguses korraldas Nõukogude Liit Lääne-Berliinis järjekordse tüüpilise propagandaürituse – oli sellel nimeks “ENSV Päevad” või “ENSV Kultuuripäevad”, see pole enam täpselt meeles. Kõik see oli enne Mihhail Gorbatshovi ja perestroikat. Ühe sõnaga nn. “stagnaajal”. Eestist oli kohale sõitnud suur esinejate seltskond. Esinesid rahvatantsijad. Lääneberliinlaste jaoks oli kaasa võetud ka igasugust muud kultuurilist külakosti. Üheks ürituseks oli ümarlaud Eesti (NSV) tutvustamiseks sakslastele, koos võimalusega esitada küsimusi mitmele Eestist Saksa Liitvabariiki sõitnud sotsiaalteadlasele. Tõlgiks oli tolleaegne Tallinna praostkonna abipraost ja praost ning Konsistooriumi assessor Kuno Pajula, kes mõni aasta hiljem (1987) kodumaise EELK peapiiskopiks nimetati. Selleks ajaks olid Pajulal juba ammu selja taga õpingud Göttingeni ülikooli juures ning saksa keel kindlalt suus. Nõukogude Eesti propagandistide ja praost Pajula meelehärmiks viibisid saalis mõned pagulaseestlased ja ka uuemal ajal Läände põgenenud ärahüppajad. Need asusid kohe saksa keeles ebamugavaid küsimusi esitama Eesti annekteerimise kohta ning elu-olude kohta Eestis. Selliseid küsimusi, millest kohale tulnud suur hulk sakslasi ei tarvitsenud kuigi palju teada. Pajula läks näost punasemaks ja punasemaks. Kui suukorvita eestlastest küsimuste esitajad palusid, et nõukogude Eesti ajaloolased seletaksid Molotov-Ribbentropi ajaloo tähendust Balti riikidele, sekkus Pajula ja andis käskivas kõneviisis oma ajaloolastest kaaslastele korralduse, et nad ei vastaks. Ent pagulaseestlased jätksid samal teemal. MRP küsmuse järjekordse tõstatamise peale andis rakmed nüüd juba enda kätte täielikult haaranud Pajula lauas istuvatele meestele otsesed juhised, et nüüd tuleb jutt suunata Molotov-Ribbentrop lepingult Rapallo lepingu sarnanemisele MRP-ga, mis oli nõukogude propaganda tolleaegne standartne “retseptvõte” kõrvalepõiklemiseks sel teemal. Käsud anti muidugi eesti keeles, millest valdav osa publikust aru ei saanud. Desinformaatorid tegid nagu kästi ja üritasid ümmargust juttu rääkida, kaitstes niiviisi Moskvat vastutusest MRP tagajärgede eest.
Indrek Jürjo kirjutab oma 1996. a. avaldatud raamatus “Pagulus ja Nõukogude Eesti”: “1950. aastate arhiivimaterjalidest jääb vägisi mulje, et välismaale ja ka Eestit külastavate välismaalastega suhtlema lubati ainult KGB-ga koostööd tegevaid vaimulikke ja teolooge.” Jürjo tunnistab, et hilisemate aastate suhtes oli ta suutnud leida vähem otseseid näiteid ja kinnitusi, arvab aga, et küll ka hiljem jätkati samas vaimus. Selliseid kontakte erinevate EELK vaimulike ja teoloogidega esines ilmselt rohkem Euroopas (Saksamaa, Rootsi, Inglismaa jne.) kui Põhja Ameerikas. Ilmselt oli odavam Euroopas reisida ja võib-olla arvati, et Euroopa riikides on võimalik suuremaid tulemusi saavutada kui Põhja Ameerikas. Pajula on küll raugaikka jõudnud, aga on endiselt seotud EELK-ga, nagu paljud teised agendinime kasutanud ning KGB korraldusi täitnud nõukogude okupatsioonitingimustes elanud eesti vaimulikud. Eesti kirik ei ole nendest mõjutustest ikka veel puhas. Iga kord, kui näen Kuno Pajulat tänapäeval sõna võtmas, tuleb mul sügavalt ebameeldiv tunne peale, ja mõte: “On ta võimeline häbenema”? Selliseid “Reinusid”, “Antsusid” ja “Mihhailisid” (KGB agendinimed) oli paraku mittevabas kodumaises EELK-s üpris mitmeid.
Kindlam ja meeldivam tunne oleks mitte liituda. See pole vähetähtis.
Olen kuulnud erinevaid teooriaid selle kohta, miks peapiiskop Taul järjekindlalt kodu- ja kunagise pagulaskiriku ühinemist soovib. Ent see pole iseenesest nii oluline, kui teadmine, et ettevaatus on tarkuse ema. Need kogudused, mis olid pagulastele “kindlaks linnaks ja varjupaigaks” nendel pikkadel aastatel, mil sooviti hoida võimalikult kaugele nõukogude korrast ja kõigest sellest, mida see oli meie kodumaale ääretult ebasümpaatsel viisil kaela tõmmanud, on niikuinii määratud kokkukuivamisele, nii kurb kui see ka ei oleks. Magavatel koertel võiks lasta magada. Kas mitmekümne aasta pärast töötab väljaspool Eestit enam ükski eestikeelne kogudus? Parimal juhul on neid käputäis, kui üldse. Miks siis selline samm enne paratamatut tasapisi tulevat “poe kinni panemist”? Kui kogudused välismaal ei soovi puutuda otseselt kokku selle õnnetu kirikuga, milles paljud “hinge-karjased” – muidugi oli see traagiline – ei suutnud jätta võikaid kompromisse tegemata, ja millesse KGB oli sügavalt sisse imbunud, siis tuleks seda ka respekteerida. Jätke meile me väikene vahemaa ja rikkumata ning kindel tunne südames. Me ei nõua ju midagi tea kui erilist. Tahame lihtsalt jätkata nii, nagu varem on aastaid olnud. Miks külvata pinget ja ebameeldivaid tundeid nende koguduste liikmete südametesse, kes tunnevad ebamugavust, ega saa seda tunnet hiljem maha raputada?
Ameerika Vene Õigeusu Kiriku hoiatav näide
Kahtlustada, et KGB (FSB) haare suudaks ulatuda kuidagi väliseesti kirikusse sisse tundub päris ebatõenäoline olevat. Seda ei saa nähtavasti “üks ühele” võtta võrreldes olukorraga, milles venelased on. Aga samas tasuks meenutada vanasõna – “üheksa korda mõõda, üks kord lõika”. Aastal 2002 USA-s poliitilise varjupaiga saanud endine KGB-lane Konstantin Preobashenski sulest ilmus mõne aja eest raamat “KGB/FSB’s New Trojan Horse: Americans of Russian Descent”, mis on pühendatud sellele, kuidas Moskva patriarhaadi FSB kontrolli all olev Vene Õigeusu Kirik liideti varem eksiilis eksisteerinud Ameerika Vene Õigeusu Kirikuga aastal 2007. Preobashenski raamatu juhtlõngaks on miljonite venelaste sattumine FSB mõju alla just tolle kirikute ühinemise kaudu. Ja nendest miljonitest isikutest on teatud hulk ilma igasuguse kahtluseta vene salapolitsei teenistuses, ega soovi Ameerikale head. Kes tahab rohkem teada, ostku raamat või uurigu neid küsimusi Internetis. Tundub ebatõenäoline, et FSB suudaks oma tahtmist saada nii lihtsalt endises eesti pagulaskirikus käputäie agentide kaudu. Ometi ei tohi kunagi öelda “ei mittekunagi”. Teadmine sellest, mida FSB suutis välisvenelaste kogudustes läbi suruda peaks ka meid karvavõrra ettevaatlikuks tegema. Ka ukraina kogudustes pidi esinema analoogilisi muresid. Väliseesti kogudustel oleks igaks juhuks kõige kindlam jääda traditsioonilisele mitteallutatud teele ning suhelda kodueeesti vaimulikega n.ö. “case by case” ja jätkuvate vähem formaalsete kontaktide alusel. Kodueesti kirik on niigi seotud väliseesti kogudustega paljude kontaktide läbi, ja sellest piisab. Formaalsest ühinemisest tuleks hoiduda.
Kõhklejaile, kes ei suuda veel uskuda kõige alistamist Nõukogude vajadustele, soovitan vaadata filmi “Das Leben der Anderen” või “Other peoples Lives.” Arusaadavalt loeme edasi samast piiblitõlkest, laulame samu laule! Aga kuidas saame endid sellisele alustalale loodud kirikuga liita? Kristuse õpetuse alustalaks oli põhimõttelisus, me ei tohi seda kunagi kaotada. “Orwelli” ennustused väliseesti kiriku suhtes on tõenäolised, aga asjaolud võivad muutuda kui kodueestlaste enamus leiab uuesti ärkamise. Muidugi, vast see ei kuulu minusuguse ilmaliku rauga ikka jõudva väsinud põgenikulapse kompetentsi, et katsuda korraldada Eesti rahva usuelu. Ma jään lootma vabaduses sirgunud, kompromissitutele noortele usuteadlastele kutsele kordusetenduseks sündmusele Tartus a. 1917, koondamaks kaua kannatanud Eesti rahvast jälle issanda juurde. Samas vaatan kurbusega 69. a. juuniküüditamise mälestuspäeva tähistele:
Kunas leiavad Nõukogude-aegsel kiriku loomisel järjest kõrvaldatud E.E.L.K. piiskopid Eilart ja Pähn tee oma õigustatud aujärjele?
Jüri Linask
