Ameerika Ühendriigid elavad hetkel suure muudatuse tähe all, sest hiljutise presidendivalimise võitis tavalise poliitiku asemel suurärimees Donald Trump tänu USA föderatiivsele riigikorrale. Kui Euroopa riigid on enamasti parlamentaarsel alusel, siis on USA aluseks föderatsioon, kus osariikidel on juriidiliselt teatud riiklik iseseisvus. Olid ju nende alguseks 18. sajandil rajatud kolooniad, mis üksteisest suuruse ja muude asjaolude tõttu tunduvalt erinesid.
Et väikestel osariikidel ka midagi öelda oleks, siis määras 1776. a. põhiseadus, et president valitakse osariikide, mitte üldise, nn. populaarse hääletustulemuse alusel. Iga osariigi valijad otsustavad, millist kandidaati nad eelistavad ja see isik deklareeritakse terve osariigi ametlikuks võitjaks. Nüüd tuleb kokku valijameeste kogu – Electoral College (EC) – kus igal osariigil on vastavalt ta rahvaarvule teatud arv esindajaid, kes on kohustatud hääletama oma osariigi tulemuse kohaselt. See hääletus otsustab viimaks, kes on uus president.
Peaaegu alati on USA presidendivalimise võitja saanud enamuse nii üldises häältearvus kui ka EC-s. Aga – kui kandidaat saavutab mõnes osariigis kasvõi mõnehäälelise võidu, kuulub talle EC-s kogu osariigile määratud häältearv, mis võib olla üsna suur. Nii võib EC häälte tõttu võita kandidaat, kes üleriiklike häälte poolest on vähemuses, nagu juhtus aastal 2000 (G.W. Bush vs. A. Gore).
2016 kordus lugu veelgi drastilisemalt, sest ehkki Trump võitis üsna napilt suurtes osariikides nagu Pennsylvania, Ohio, Wisconsin jt., sai ta endale kõik nende EC hääled. Lõpptulemuseks oli: Trump 306 häält, Hillary Clinton 227, ja see otsustas võitja, ehkki üleriiklikult sai Clinton 2.8 miljonit häält rohkem kui Trump. Ootamatu tulemuse tagajärjeks on olnud suur kibedus ja polarisatsioon Ameerika ühiskonnas. Seda on veelgi süvendanud Trump ise väitega, et tema kaotuses üldise häältearvu alal olevat süüdi “miljonid ebaseaduslikud hääletajad, kes tuleb paljastada!” Kuna midagi sarnast pole ametlikult avastatud, siis avaldub siin Trumpi mõtlemapanev egoism, et ta ajal, mil maailma rasked probleemid ähvardavad, leiab aega sellise küsimuse kallal närida, eriti kuna ta ju võitis!
Mis saab nüüd edasi, seda vaevalt keegi teab, sest seisund on ennekuulmatu. Tulemuse tehnilise küljega tuleks Ameerika demokraatlikult häälestatud rahvas veel toime. Mis teha aga isikuga, kes karakteri poolest presidendi kohale kuidagi ei sobi? Trump lubab küll, et “taastab Ameerika suuruse” (“Make America Great Again!”), kuid seda ei tehta teistele hammaste näitamise ja riigile aia ümber ehitamise kaudu. Häbiväärne oli juba ametissepühitsemise kõne, kus Trump eelmiste presidentide ees seistes mõista andis, et tema on see õige mees, kes nende poolt kraavi aetud vankri välja toob.
Polnud mingit viisakat käeulatust vastaste suunas nagu see on alati olnud kombeks. Ma ei kadesta ka Trumpi määratud uue valitsuse liikmeid. Ehkki nad on n.ö. tema mehed, on neilgi juba muret, kuidas ülevalt dikteeritud otsuseid aktsepteerida, eriti kui oluliste küsimuste kõrval esinevad rumalate üksikasjade rõhutamine, ebatõed ja edasi-tagasi keerutused. Uue presidendi “mesinädal” on seega olnud kõike muud kui edukas.
Mõtlemapanev on näiteks äge rünnak ajakirjanduse alal. Nii keelati 24. jaanuaril Environmental Protection Agency’l (Keskkonnakaitse Ministeerium) ühendusepidamine ajakirjandusega. Umbes sama kitsendus käib ka transpordi-, põllundus- ja siseministeeriumi kohta. No hästi, vahel on vaja enneaegset informatsioonilevikut piirata, sest ka ajakirjandus teeb vigu. Aga mis siis, kui ajakirjanikke nimetatakse “kõige ebaausamateks inimesteks maakeral” ??
Tähtsamateks otsusteks on senini olnud Trans Pacific Partnership (TPP) kaubalepingu kava tühistamine, rangete immigratsioonireeglite sisseviimine ja mitmete energiaprojektide (õlijuhtmed jm) taaselustamine. Eks siin ole plusse ja miinuseid, kuid vastamata jääb näiteks TPP tühistamise mõju Hiina agressiivsusele Kaug-Idas. Ajakiri “The Economist” väljendas Trumpi kohta tabavalt, et “tema viga on arvamine, nagu oleksid riigid sarnased äriettevõtetega”. Sisepoliitiliselt on vastamata ka Trumpi grandioossete plaanide finantseerimine, kui samal ajal lubatakse maksusid vähendada. Kas aetakse taas kõrgele riigi sisevõlg?
Muidugi ei tule arvata nagu oleks Trump rumal mees. Oma radikaalsete sammudega võib ta mõndagi saavutada ja “Make America Great Again”. Ühel demonstratsioonil kanti aga loosungit “Make America Think Again”. Tõepoolest, see paneb juba mõtlema.
Loodame siiski parimat, ehkki tuult ja tormi võib ees olla rohkelt.
Raul Pettai
