Alguses oli Sõna, ja Sõna oli Jumala juures, ja Sõna oli Jumal” – nii kõlab Uues Testamendis Johannese evangeeliumi sissejuhatus. Sõna ehk keel on tõepoolest väga oluline. Ma pole teoloog, vaid ajaloolane ning katsun sama vahendit kasutades heita põgusa pilgu selle mõjule aja jooksul.
Selles arvamuses pole midagi uut. Juba vanad kreeklased arvasid, et maailma loojaks oli sõna ehk keel (logos). Nagu ütleb ka üks filosoof: ”Sõna loob, mida ta nimetab.”
Saksa kirjandusteadlane Victor Klemperer (1881-1960), kes töötas alates 1920. aastast Dresdenis romanistikaprofessorina, vallandati natsiriigi seaduste alusel 1935 ja peagi keelati tal kui väidetaval juudil (ehkki ta oli luterlane) ka raamatukogu kasutamine, perioodika tellimine jne. Sestpeale keskendus Klemperer päeviku pidamisele ja totalitaarriigi argipäeva dokumenteerimisele. Et ta antisemiitliku natsirežiimi siiski üle elas, selle eest tuleb tänada eelkõige tema kristlasest abikaasat.
Klempereri pärandis on kesksel kohal 1947. aastal ilmunud teos “LTI – Lingua Tertii Imperii” (Kolmanda Riigi Keel), mille moto kõlab: “Keel on enam kui veri”. Mahukad päevikud, mida Klemperer pärast teadustööst eemaletõrjumist pidas ja mis on tänaseks mitmesse keelde tõlgitud, kirjeldavad üksikasjalikult natsliku totalitarismi manipulatsiooni keelega. Eesti keeles on Klempererilt ilmunud katkendeid tema päevikutest (Vikerkaar nr 8-9/2001). Mõned näited natside keelepruugi eufemismidest: Evakuierung = deportatsioon; Holen = arreteerimine; Sonderbehandlung = mõrv; Verschärfte Vernehmung = tortuur – jne.
Klemperer eelistas pärast sõda elada Ida-Saksamaal – nagu ta ütles: koos punastega endiste pruunide asemel. Ta oleks aga võinud jätkata päeviku pidamist, sest sama keelega manipuleerimine oli omane ka DDR-i võimukandjatele. Tegelikult sai moodne poliitiline keelega manipuleerimine alguse kommunistlikust revolutsioonist. Natsismi iseloomustusel juutide ja mõne teise rahvuse liikmete kohta kui “Unter-mensch” = “ebainimene” on sugulust kommunistide nimetamisega kulakutest kui “endised inimesed”. Sovetiaja keelepruugist võiks tuua väga palju näiteid. “Sõnavabadus” tähendas tegelikult keeldu kritiseerida kehtivat süsteemi. See pole ka kuhugi kadunud, näiteks on kõik Venemaa kritiseerijad moskvameelsete arvates “fašistid” või “russofoobid”, kusjuures ei pühendata tähelepanu nende sõnade tegelikule tähendusele ja sisule.
Klempereri kogemused ja näited pärinevad tegelikkusest, mis peaks olema minevik. Natsism pole enam tugev keeleline faktor. Mõju on kaotamas ka kodanlik mõiste inimestest ja ühiskonnast. Eriti poliitika vasakpoolses tiivas jätkub aga veel agar loominguline tegevus keelelises manipulatsioonis. Mitte enam nii agressiivselt kui varem, vaid leebemas sentimentaalses sotsiaaldemokraatlikus vormis, millel on suhteliselt suur edu, aitab ka üle elada endise süsteemi riismetel.
Väga iseloomulik on inimeste vaatlemine ohvritena. Meedias jäävad suured internatsionaalsed sündmused tagaplaanile üksikisikute probleemide kõrval, kus meedia võtab endale rahvakohtu rolli, otsides ja leides süüdlasi, olles advokaadid selles, milles oleme väidetavalt ohvrid.
Üks näide majanduse vallast. Vasakpoolsed poliitikud räägivad alati ”meie rahast”. Rõhutavad, et poliitikute ülesandeks olevat otsustada, milleks tuleks kasutada ”meie raha”. See on nii levinud, et isegi parempoolsed kodanlikud poliitikud võivad seda öelda ja sellega tunnistada selle arvamuse laiahaardelisust. Või nad ei kuule, mis nad ütlevad? Formuleeringus ”meie raha” tuleb ilmsiks ettekujutus, et ühiskonna ressursid kuuluvad riigile. Selle keelelise kombineerimisega püüavad mõned poliitikud viia ellu oma unistusi, et see juba on tõelisus.
Tegelikult elame veel demokraatliku põhiseadusega riigis, see raha, mida ma teenin või mis on minu kontol, on minu oma. Raha on põhimõtteliselt minu ja sinu raha, mitte kunagi ”meie raha”. Vasakpoolsete marksistide unistuses on riik seevastu juba üle võtnud kõik vahendid. Seepärast kujutatakse madalamat maksuprotsenti kui midagi, mille kaudu valitsus varastab ühiskassast ”meie raha”. Praeguses ühiskonnas on aga raha veel siiski minu ja sinu oma.
See on ainult üks väike näide. Keeleline manipulatsioon on ka võtmas teise suuna: poliitilise korrektsuse nimel tuleb vältida teatud gruppidele mitte meeldivaid sõnu. Tüüpiliseks näiteks on ”neeger”, millele eesti keeles pole veel täielikku asendajat leitud. Need võivad olla sama ebameeldivad, nagu näiteks ”must”, mis on ju väga negatiivne ja tuleks vist üldse sõnaraamatust välja rookida? Kas ”tumevalge” oleks korrektsem? 14. juunil möödus 70 aastat suurküüditamisest, mille keelelist iseloomustust punase või ”tumevalge” südametunnistusega tegelased fakte eirates on püüdnud kaua mõjutada. Varem sundides vaikima, nüüd sõnavabaduse sildi all.
Vello Helk
