Olen sageli kirjutanud sellest, kui vähe asjad siin ilmas muutuvad, ja sellest, kuidas meile tundub, et me oleme kõigega kuidagi seotud. Vanasõna: „Kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta“ on minu meelest üks elu põhitarkusi.
Lugesin äsja Pierre Salingeri raamatut „With Kennedy“ („Koos Kennedyga“), mis ilmus kirjastuselt Doubleday & Company 1966. aastal. Mis mulle selle raamatu juures kõige enam meeldib, on viis, kuidas autor kirjeldab aega ja olusid, mil võim läks Eisenhoweri administratsioonilt üle John F. Kennedyle – vanimalt presidendilt, kes selle ajani Ameerikas oli olnud, noorimale, kes selleks ajaks kunagi Ameerikas olnud. Pierre Salinger oli president Ken-nedy pressisekretär, seetõttu on tal täpne ülevaade tolleaegsete võimukandjate probleemidest. Peab meeles pidama, et tol ajal olid ajalehed kõige tähtsamaks informatsiooniallikaks ja vaid suurimaid väljaandeid võeti tõsiselt.
Raamatus rõhutab P. Salinger, et nii valitsusel kui ajakirjandusel on mõlemal palju võimu, sest mõlemal on võimsad ressursid. Eestis olen näinud, kuidas Eesti Ekspress või Maaleht on avaldanud suurepäraseid uurivaid artikleid ja siis on mul olnud alati hea meel selle üle, et Eestis on ajakirjandusvabadus ikka veel elus ja toimib. Liigagi tihti on meil ju tunne, et suur raha on võtnud Eestis – nagu igal pool mujalgi – kõik oma kontrolli alla ja maksnud kinni kogu meedia. Vahel näib, et eesti ajakirjandus põhineb sensatsioonil, sest igasugune skandaal müüb ja sellisel juhul ei huvita ajakirjandust loo sisu ega tõde.
Pierre Salinger annab edasi Thomas Jeffersoni kirjelduse sellest, kuidas käitus president George Washington kabinetiistungil pärast seda, kui teda oli rünnanud ajakirjanik Philip Freneau. President oli olnud nagu tules, ta oli nii ärritunud, et ei suutnud ennast enam kuidagi valitseda.
Kui Thomas Jefferson ise presidendiks sai, siis suhtles ta ajakirjandusega algusest peale väga sõbralikult. Hiljem muutus see küll põlguseks, mis väljendub kõige enam ühes kirjas, mille ta kirjutas vastuseks oma sõbrale, kes küsis, kas ta ei peaks hakkama ajakirjanikuks. Jefferson kirjutas, et ajakirjandus peaks põhinema vaid tõsielufaktidel ja kindlatel põhimõtetel, aga selline ajakirjandus ei leia tellijaid. Ajakirjandus on nii palju valetanud, et ei ole enam võimalik uskuda midagi, mis seal kirjas. Muidugi kajastab press suuri tõsielusündmusi, näiteks seda, et Euroopas käib sõda, et Bonaparte on olnud edukas sõjamees, aga usaldada ei saa detaile. Jefferson lisas, et inimene, kes ei loe ajalehti, on paremini informeeritud kui see, kes neid loeb. Sest kui sa neid ei loe, siis ei jõua sinuni ka vale ja vassimine.
Thomas Jeffersoni mõtted ajakirjanduse usaldusväärsusest tunduvad olevat väga kaasaegsed.
Pierre Salinger ütleb oma raamatus, et peamine vastuolu ajakirjanduse ja presidendi vahel seisneb selles, et nende kahe institutsiooni eesmärgid põrkuvad. Ajakirjandus tahab edastada iga pisemagi detaili, mis juhtunud on, valitsus tahab aga näidata end ainult parimast küljest. Kõige keerulisem on nende vastasseis küsimustes, mis puudutavad rahvuslikku julgeolekut. Ameerikas on nende kaks kõige silmapaistvamat näidet Kuuba kriis 1962. aastal ja Vietnami sõda.
Johnsoni presidendiks oleku ajal avalikustas Daniel Ellsberg tõe Vietnami sõja kohta ja teda hakati pidama reeturiks. Ma usun, et Julian Assange ja Wikileaks aga on tänapäevane parim näide sellest, kuidas võimul olijad peavad arvestama, et kõik, mida nad rahva eest varjatult teevad, võib päevavalgele tulla.
Ma usun, et ajakirjandus ei tohi muutuda pelgalt meelelahutuseks, vaid ta peab edastama tõde. Ajakirjanik ei pea kartma, et tõe avalikustamise puhul teda karistatakse. Vastupidi – neile peaks selle eest aumärke jagama.
Viido Polikarpus
