No tõesti – aitab meile juba talvest! Novembris, kui algas kõige pimedam aeg, ei tundunud talve ootus üldse mitte halva mõttena. Oli päris tore, et vara läks pimedaks, kella kuue ajal õhtul oli mõnus võtta kätte hea raamat ja sättida end lugema. Ja samuti meeldis mulle, et pärast suve ja sügist on lähenemas hingekosutav pühadeaeg – hakatakse süütama jõulutulesid ja igaüks näib jagavat teistega oma pühadetunnet.
Tavaliselt saab mul talvest villand märtsis. Seda seepärast, et ma kasvasin üles New Jerseys ja seal algab kevad just märtsis. New Jerseys öeldi, et märts marsib sisse nagu lõvi, aga lahkub nagu lammas, mis tähendab, et kuu algul võib esineda veel lumetorme, aga lõpp on juba kevade päralt.
Aeg lendab kiiresti. Minu vanuses pole mõtet seda tagant kiirustada, aga ma ei hooligi enam sellest, või nagu öeldakse – I am ready for the beach – ma olen valmis puhkusele jääma. Eesti keeles on väljend: „Kes kannatab, see kaua elab,“ mis jätab mulje, nagu kannatav inimene elab pikema elu.
Õnneks ongi käes jaanuari keskpaik. Paistab, et üks osa minust pole saanud üle möödunust – osa minust ihkab septembrikuist vananaistesuve.
Maal elades ei pane ka tähele suuri muutusi, mis toimuvad. Ma pole kunagi oma elus osanud distsipliinist kinni pidada. Nüüd maal aga pean seda tegema, sest ma olen õppinud, et siin ilma selleta ellu ei jää.
Paar päeva tagasi tõusis õhutemperatuur ühe plusskraadini Celsiuse järgi. Ilm tundus nii soojana, et ma ei hakanud tuldki pliidi alla tegema. Augustis, kui õhtud muutusid jahedaks, tegin ma küll tule pliidi alla ja see hõõgus seal terve päeva, et niiskust eemale tõrjuda. Täna vaatan kohkunult, kui kiiresti vähenevad puud puukuuris – see sunnib mind oma varasemale ekstravagantsele kütte raiskamisele teise pilguga vaatama. Sama tunne valdab mind, kui vaatan, et jätsin osa marju põõsaste külge, et linnud saaksid nendega maiustada.
Kui naabri lehm vasika sünnitusel suri, siis ei osanud ma kohe oodatagi, et ma jään nüüd ilma oma igapäevasest värskest piimast. Ühel päeval ütlesin ma oma abikaasale Helile, et mina hakkan ka lehma pidama, mis see siis ära ei ole – laut meil ju on ja ämmgi pidas neid lausa kaks korraga. Seda kohutavat hirmu, mis siis Heli silmadesse tuli, on raske unustada. Ta käskis mul see mõte otsemaid peast visata! Et kas ma ei tea, et minust ei ole ei lehma lüpsjat ega tema eest igapäevaselt hoolitsejat, aga lehm on ju nagu perekonnaliige. Pean tunnistama, et südames oleksin talle vastu vaielnud, aga samas ma tean, et Heli tunneb mind paremini kui ma ise. Öeldakse, et vanale koerale uusi trikke ei õpeta.
Selle sügise aiasaak ei olnud väga suur, enamasti vaid talvekartul ja marjad. Õunasaak oli peaaegu olematu. Kõigest heast hakkad sa tõeliselt aru saama alles siis, kui sa sellest ilma jääd. Näiteks porgandit ja kapsast me sügisel ei kasvatanud. Nüüd aitas mind hädast välja naaber, kes mulle neid tõi, et ma saaksin keeta ühepajatoitu. Mina nimetan seda küll ühepäevatoiduks. Pikka aega ei tulnud ma selle peale, et toidu nimi tulenes selle keetmisest ühes potis. Mina keedan ühepäevatoitu kord nädalas kõige suuremas potis, mis meil on. Siis lasen ma kõik blenderiga üle ning lisan maitseained ja juustu. Koos värske leivaga on tegemist suurepärase talvise menüüga.
Igatahes maal elades olen ma saanud teada, et porgandid, kaalikad ja kapsad oma põllult või naabrimehe omalt on tohutult palju paremad poest ostetutest. Hinnast ma siinkohal ei räägigi.
Lõpetuseks võin välja pakkuda veel ühe suupärase retsepti: võta oma aia marjadest keedetud moos ning sega blenderis kokku piima ja banaanidega. Parimat vitamiinipommi annab otsida.
Järgmine sügis peaks aiasaaduste mõttes parem olema, kui oli eelmine. Nii see tavaliselt üle aasta käib. Ehk kehtib sama reegel ka kõige muus suhtes, mis meid ees ootab.
Viido Polikarpus
[email protected]
