Eelmisele pühapäevale (25. märtsil) langes tänavu kaks olulist kevadpüha – urbepäev ja marjapunapäev.
On pärimuslik kevade alguse püha ja samuti tähtsaim naistepüha. Et ammutada algavaks kevadeks ja suveks jõudu on siis tavaks hommikul kodakondseid urvaokstega urbida, üheskoos nägu pesta ning minna kogu perega õue päikesetõusu vaatama.
Samuti kui teised suured pühad, teeb marjapunapäevgi kõik elava pühaks ja puutumatuks. Marjapunapäeval ei tohiks metsast puid raiuda ega puult oksa murda.
Naistel on põliseks tavaks päeva peale mõne allika juures vm isekeskis naistepüha pidada. Uuema tava kohaselt kogunevad naised mitmel pool ka päikesetõusu jälgima.
Juuakse marjapuna – punast viina, veini, õlut, või süüakse jõhvikaid ja pohli. Eks punane mahlgi ole punaks hea. Marjapuna võtmine annab suveks tervist, jõudu ja hea jume. Siis “päike ei põleta mustaks” ja sääsed ei söö. Puna joonud tüdrukud saavad kergemini mehele ja poisid meeldivad tüdrukutele. Marjapuna võivad juua mehedki, see annab tervist.
Marjapunapäeval tehakse suuri ülepannikooke või laiu karaskeid. Ida-Eestis süüakse kuivatatud kala. Otepääl on keedetud tanguputru. Kes tahab aga midagi õige erilist, võiks Tarvastu vana kombe kohaselt küpsetada havimarjakooki.
Tuleb panna tähele, et urbepäevast ärkavad puud ellu. Urbepäeval on kõik puud ja põõsad pühad ja puutumatud nagu hiies. Seetõttu tuleks urva- jm oksad koju tuua juba eelmisel päeval. Samuti soovitab rahvatarkus urbepäevast alates tervise hoidmise nimel hommikuti linnupetet võtta – linnupete ehk käopete on kerge varahommikune eine. Hommikune kehakinnitus, olgu selleks või pool suutäit leiba, hoiab tervist.
Urbepäevast kuni kasupäevani (29.09) kestab pärimuslik raierahu, mil metsast ei või hagugi raiuda.
VES/maavald.ee
