2019. aasta septembris möödub 75 aastat massilisest eestlaste põgenemisest naasva Nõukogude terrori eest.
Põgenemine oli raske nii vaimses kui ka füüsilises mõttes. See tõi kaasa täieliku elumuutuse ja lõppes paljudele traagiliselt. Siiani pole teada, kui palju põgenejaid hukkus. Paljudel tuli maha jätta kodumaa, varandus, tihti pere, ja uues ühiskonnas ootasid neid ees kohanemisraskused.
Alates Rootsi põgenike- ja Saksamaa DPlaagritest (kus varitses ka sundrepatrieerimise oht) võideldi kõikide olemasolevate vahenditega oma elu, rahvuslike veendumuste ja Eesti Vabariigi taastamise eest. Oldi kindlad, et see oli ajutine minek – Lääneriigid ei jäta Eestit Nõukogude Liidu meelevalda.
Aja möödudes sai selgeks, et koju tagasi ei saa niipea. Uutes asukohamaades loodi eesti seltse, koole/pühapäevakoole, üllitati lehti, loodi kirjastusi, laulu-ja rahvatantsurühmi, teatreid jne., hoides selle toel eestlust. Ehitati oma jõul üles Eesti Maju, osteti maatükke (Kotkajärve, Seedrioru, Koitjärve jne), et õpetada lastele enda rajatud suvelaagrites (skaudi-, gaidi-, suvelaagrid) eesti keelt ja kultuuri, hoidmaks eestlust. Selle toel organiseeriti regionaalseid ja ülemaailmseid, siiani korrapäraselt toimuvaid Eesti päevi (näit. Lääneranniku Eesti Päevi aastast 1953, Eesti Päevi Austraalias aastast 1954, Eesti Päevi Põhja-Ameerikas ja Kanadas aastast 1957, ESTO-t aastast 1972, ESTIVAL-i aastast 1983), mille järjepidevust võib pidada fenomenaalseks nähtuseks.
Kultuur ja poliitika käisid käsikäes. Mis muud see oli kui pagulaseestlaste suunatud ühistegevus EV taastamiseks!
Diplomaatilise välisvõitluse kõrval, mis hoidis ülal Eesti riigi õiguslikku järjepidevust (New Yorgis peakonsul Ernst Jaakson, Londonis Eesti diplomaat August Torma, aukonsulid Kanadas), tegutsesid paljud eestlaste ja baltlaste ühised organisatsioonid: eesti seltsid, veteranid, USA eestlaste keskorganisatsioon – Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ), ja sellega seotud organisatsioonid: Ülemaailmne Eesti Ühing, Ühendatud Balti Ameerika Komitee (ÜBAK, ing. k. JBANC) ja Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN).
Nimetamata ei saa jääda ka BATUN ehk Baltic Appeal to the United Nations (Balti Apell ÜRO-le), mille rajasid 1966. aasta veebruaris New Yorgis ühiselt Baltimaade pagulasnoored. BATUN andis külma sõja aastail olulise panuse, et ÜRO-s arutataks inimõiguste rikkumisi Balti riikides, tutvustades anastatud Balti riikide 45 kodaniku pöördumist ning korraldades istumisstreigi „New York Timesi” toimetuse sissekäigu ees tänaval ja trepikojas. Selle tulemusena hakkas ajaleht pöörama okupeeritud Balti riikides toimuvale varasemast enam tähelepanu.
1986. aastal moodustas Kanada Kesk- ja Ida-Euroopa kogukond rahvusvahelise Musta Lindi päeva komitee, mis pani aluse rahvusvahelisele kampaaniale kolmel mandril, et teadvustada läänemaailmale Molotov–Ribbentropi pakti kestvat mõju. Samal aastal toimusid Musta Lindi päeva meeleavaldused 21-s linnas, sealhulgas Londonis (Ühendkuningriik), Washingtonis,
New Yorgis, Perthis (Austraalia), Stockholmis ja Ottawas.
Eesti pagulaste suhted mitte-eestlaste organisatsioonidega oma asukohamaal tugevdasid ning laiendasid mõju rohkem kui see kõik oleks toimunud vaid endi keskel.
Eestis on peetud mitmeid konverentse suurpõgenemise teemal. 14. septembri 2015 TLÜ konverentsil öeldi esmakordselt avalikult välja vajadus viia Eesti kalendrisse suurpõgenemise mälestuspäev riikliku tähtpäevana. Kodumaalt Siberisse küüditatute kannatusi on Eesti mälestanud leinapäevana massiküüditamiste aastapäevadel 25. märtsil ja 14. juunil.
Kätte on jõudnud 2018. aasta, aga meie rahva suurpõgenemise mälestuspäeva ei ole veel välja kuulutatud. Paraku pole teadmised põgenemise põhjustest ja ka väliseestlaste võitlusest ja tegevusest Eestis eriti levinud. Pole püstitatud mälestusmärki ega pole ka Eesti õppekavas, kooliõpikutes peatükki, mis selgitaks suurpõgenemise põhjuseid (miks ja millal) ja eesti pagulaste tegevust Eesti taasiseseisvumisel. Teave suurpõgenemisest ei ole jõudnud suure osa eesti inimesteni.
Külastades eesti kogukondi väljaspool Eestit, võib nn. uustulnukatel tekkida küsimus: mis inimesed, mis rahvas see on, tähendab kõik needsamad pagulas- ja väliseestlased; kust, miks ja millal nad tulid ning MIKS me sellest Eestis nii vähe teame? Kodueestlane hoomab, et oleme ju ikkagi üks rahvus, ühed Eestis, teised laiali mööda läänemaailma, ja küsib endalt: kas see peabki niimoodi jääma?
Kui meie ise, eestlased, nii vähe teame oma kaasmaalaste tegevusest väljaspool Eestit, siis pole imestada, et ka paljud Eestis elavad teiste rahvuste esindajad ei tea suurpõgenemisest ja eesti pagulusest eriti midagi. Neile jääb niimoodi ainukeseks alternatiiviks jääda uskuma ida poolt tulevat propagandat. Peab lisama, et tegelikult ei teata suurpõgenemisest ega ka välis-eesti vastupanuliikumisega seotud tegevusest paljudes teisteski maades.
Teabe levimisele aitaks palju kaasa, kui me oma riigis vähemalt kord aastas tähistaksime 1944. aastal toimunud eestlaste massilist põgenemist sissetunginud vaenlase eest ja järgnevat väliseesti tegevust Eesti taasvabastamiseks.
Arutlused konverentside kitsamas ringis ja pelgalt juubelite puhul ei too teadmisi laiemalt kogu Eesti ühiskonna teadvusse.
Ja kes võidaks sellest, kui teadlikult lähenetaks üksteisele ja viidaks palju intensiivsemalt kokku meie lahutatud rahvusgrupid, seda nii Eestis kui väljaspool kodumaad? Muidugi mõista võidaks sellega eesti rahvas tervikuna! Kultuuriliselt, majanduslikult, poliitiliselt. Ja kas ei peitu just siin ülesanne nii väliseestlaste keskorganisatsioonile ÜEKN-ile kui ka Riigikogule ja Eesti Vabariigi valitsusele?
Huvi lähenemiseks on olemas mõlemal poolel, kuid üle tuleb saada vastastikusest võõristusest ja teha tuleb rohkem ja kiiremini.
Selleks, et mäletada 1944. aasta põgenemise kannatusi, aga samuti tunnustada pagulaseestlaste märkimisväärset panust Eesti riigi õigusliku järjepidevuse säilimisse ja taasiseseisvumisse on vaja lisada meie rahvuslikku kalendrisse eraldi mälestuspäev. Selleks päevaks sobib üks septembrikuu päevadest, et meenutada 1944. aasta sündmusi, mil kodumaalt põgenemisel hukkus teadmata arv eestlasi nii maal kui merel põgenikelaevadel, sealhulgas ka ühel suuremal laeval „Moero“.
3. mail 2018 võttis Ülemaailmse Eesti Kesknõukogu (ÜEKN) täiskogu selle ettepaneku vastu.
Iivi Zajedova
