Karl Ferdinand Karlson (16. märts 1875 Laeva vald, Tartumaa – 14. november 1941 Sevurallag, Verhoturje, Sverdlovski oblast) oli Eesti advokaat ja poliitik. Ta oli spordiseltsi Kalev esimene esimees.
Meie esivanemate jaoks oli advendiaeg looduse järgi aeg, kus kiire suve ja sügise töö oli tehtud ning kus saadi enam pühenduda kodustele toimingutele, et edukalt üle elada talveaeg.
On pimeduse aeg, kus päevad lühikesed ja pimeda aeg pikk. Kuid elatakse ju ikka lootuses ja lootuseks see, et veidi kannatust ja hakkab lühikeste sammudega minema kevade poole, kui tuleb aeg looduses, kus meie vööndis elamiseks lausa unelmate aeg – kus on valge ja parajalt soe ning elamine on tõesti kõigiti mõnus.
Kristlik kirik andis sellele advendiaja tähenduse, kus olemas ootus veel millessegi, kuid mis langes kokku selle vanema ja ürgsema ootusega. Need kaks ootust sobisid meie natuuriga ja meie arusaamisega meid ümbritsevast.
Seda nimetame täna meie kultuuriks, mis meile elamiseks omane. Selle kultuuri säilimise pärast me ka erutume, kui meile püütakse väga lühikese aja jooksul pähe toppida arusaamisi, mis ei lähe kokku selle maailmaga, mille oleme ehk sageli mitte väga sellele mõeldeski sügavalt omaks võtnud. Me suudame omaks võtta vaid neid, kes suudavad meiega koos ka külmal ajal metsas, raba, jõe või järve või mere ääres vaikides tule juures istuda.
Just oskus vaikida on meie kultuuri süvatekst. Miks Arvo Pärt on täna muusikamaailmas nii kuulus, sest ta liikus kaua oma stiili poole ja julges temale vaiksel, aga kindlal kombel öelda, et muusika kõige olulisem osa on paus – ehk vaikus.
Praegusel advendiajal sooviks väga, et seda Pärdi poolt väljaöeldut oleks enam. Ja kuna vaikuse soov ehk liiast, siis mõtlen õpetaja Lauri järgi, et siis võiksid ka kaubamajad ja suured selverid üles otsida Fred Jüssi lindistatud loodusehääled ja mängide linnastunud kaasmaalastele metsa hääli, millest me oleme urbaniseerumise tõttu sageli kaugeks jäänud.
Tänases globaalses maailmas valitseb jõumängude ja tühjade sõnade aeg, mis tahab meid kõiki enese alla matta. Poliitikud on unustanud, mida tähendab ausalt rääkida ja siis tabab neid lausvaletamise haigus, kus ühte valet tuleb varjata teisega ja lõppu polegi näha.
Kuid vaid valedele (ka hädavaled ja valed mingil õilsal eesmärgil) ei saa me oma elu ehitada, ei kodus ega oma riigis.
Kui meil meelest läinud, kuidas olla aus ja siiras, siis tuleb rääkida väikeste lastega. Nemad suudavad olla siirad loomulikult. Kuid vanemad inimesed peaksid hoidma seda väärtust, mis kõigile inimestele tegelikult kaasa on pandud. Kõlab küll triviaalselt, aga õnnelik riik algab õnnelikest riigi kodanikest.
Kui me täna kurdame ja kirume oma naabreid, siis tasuks enne Jõule kindlasti meil peeglisse vaadata. Kui kunagi saatis Vene keisrivõim meie mehi Türgi sõtta, siis neil oli olemas isiklik kogemus, mis täna teinud sellest suurest riigist selle, kel oli julgust maailmale meelde tuletada, et riik peabki oma piire kaitsma.
Poliitika ja eriti suur poliitika on keeruline ja palju nüansirikkam, aga siiski Oskar Lutsu Kevade Tõnisson ütles välja väga olulise tõe, mis meid siin maalapil aidanud ellu jääda – „aga mis nad tulevad siis meie õue peale kaklema.“ Meie meestes on seda selgroogu, sest kui paljud suured riigid sõjakolletes ostavad endale maksumaksjate raha eest mõnusa äraolemise, siis meie mehed on end näidanud sõjameestena, kes valmis päris lahingutes sõdima.
Me ei saa muuta maailma, kuid me saame öelda lähedaste ja ümbritsevate poolt nendele oma meestele tunnustuse. Loen ikka huviga tekste meie lähiajaloost, mis sageli kujutavad ideaalse kangelase otsimist, mida reaalses elus kahjuks ei leia. Selle asemel, et lootust kaotada ideaaliotsingul, tunnustagem meie ümber olijaid selles, mida nad tõesti head ja vajalikku meile teinud.
Kui Jaan Poska oli 1920. aasta veebruaris Tartust Tallinna tagasi tulnud, siis loomulikult oli ta uhke, et riik autasustas teda Vabadusristi 3/I, kuid sellest ei kiirustanud ta oma tütrele Verale kirjutama. Kirjutas hoopis muust, kodutänaval elanud vanast naisest, kes olevat vastu tulles teda kõnetanud ja teinud talle ristimärgi lausudes: “Te päästsite me mehed ja pojad!”
Valmistudes meie riigi sajandaks sünnipäevaks, mõtlen sageli meie tuntud advokaadile Karlsonile, kes 1937. aastal kirjutas Põhiseaduse koguteoses, et poliitikutel lasub tohutu vastutus oma riigi ja rahva ees. Tehtud vigadesse tuleb suhtuda väga tõsiselt, neid ei tohi varjata rahva eest. Tehtud vigade pärast tuleb eriti väikeriigil väga kallist hinda maksta. Tuletaks siin vaid meelde advokaat Karlsoni öeldut, et kui 1932. aastal oleks tollastel poliitikutel olnud enam mõistust, mitte lõputult tülitseda ja olla väiklane, siis poleks olnudki seda inetut ja rasket poliitilist kriisi meie ajaloos.
Kolleegid ajaloolased hindavad kord seda väidet kindlasti sügavamalt. Aga asi pole ajaloos, mida teatavasti ei saa kuidagi tagasi pöörata, vaid viites tänasele päevale mõeldes sellele, mis on meie kätes meie elus muuta.
Meie lastelastel käivad advendiajal päkapikud ja neile algab iga hommik mõnusa ootuse ja väikse rõõmuga. Päev tervikuna peab ju korda minema, kui ta algab juba varahommikul meeldivalt. Ka meie suured vajame seda sama hea hommiku tunnet, mis toob meile ka hea päeva.
Meie suuremad naabrid ütlevad meile vahel, et me polegi nagu päris riik, oleme pigem suur pere või hõim. Aga see hõimuks ja suureks pereks olek on ikka olnud meie tugevus. Olen mõelnud, et kui meie riigi sajandaks sünnipäevaks on plaanis panna kasvama tammikud, siis võiksime tähistada oma riigi sünnipäeva ka meie suguvõsade kokkutulekutega, mis aitab meid kindlamini liita. Kus veel, kui mitte suguvõsa kokkusaamisel tugevnevad perede omavahelised sidemed, aga selle kaudu ka riigi rahva omavahelised sidemed. Need sidemed annavad meile jõudu ja aitavad olla väärikad.
Olla väärikas – see üks võluvits igale riigile, kes tahab olla edukas, aga riigi väärikus algab tema kodanike väärikusest. Jõuluaeg on hea aeg, et mõelda ise rahulikult ja vaikselt, kuidas me igaüks eraldi ja kõik koos suudame astuda uude aastasse väärikate kodanikena. Väärikate inimeste riik ongi see kooslus, mida otsivad tegelikult ka globalistid, kuigi nende õnnevalemid vahel peidetud enam välisesse. Kui muusika põhiolemus on vaikus (paus), siis õnnelik riik algab meie kõigi (enese)väärikuse leidmisest.
prof. Peeter Järvelaid