Hirmutamise poliitika sisu on selles, kui juht – või keegi, kes kandideerib juhi kohale – kasutab seda endale häälte kogumiseks. Nii saab põhjendada teatud rahalisi kulutusi või panna inimesi hääletama selle poolt, mida nad muidu põlastaksid.
Nii kinnitatakse, et on olemas väidetav oht valijate heaolule, see aga vallandab suure emotsionaalse vastukaja, hoides ära kriitilise suhtumise teatud poliitikasse. Cheney-Bushi administratsioon kasutas seda USA-s, tungides ebaseaduslikult Iraaki, eirates kodanikuõigusi ja vältides Kongressi järelevalvet. Sama jätkab Obama administratsioon. Ja niisugune hirmutamine ei paista kunagi lõppevat. Tegemist ei ole ainult Ameerikale omase käitumismudeliga. Moodne lähenemine meediale ainult teeb selle lihtsamaks.
Ka Savisaare taktika Tallinnas on olnud samasugune, et kindlustada oma võimu pealinnas. Mis aga oli tegelikult vaekausil? Eesti meedia on andnud Keskerakonnale tasuta võimaluse olla kuude viisi kesksel pildil. Inimesed ei suuda ära imestada, kuidas on vaatamata väidetavatele korruptiivsetele tegevustele Keskerakond populaarsem kui kunagi varem.
Prantslased ei lase hirmul endast Pariisis võitu saada. Nad on jäänud rahulikuks ja teevad kõik, et näidata – hirmule ei tohi alluda. Paistab, nagu tavalisel prantslasel lähebki kõik kenasti ja ta saab endaga hästi hakkama. Meie siin Eestis peaksime neist eeskuju võtma. Prantslased – vastupidiselt ameeriklastele – näitavad kõigile, et nad ei pea endaga püssi kaasas kandma välja minnes.
Rahvusvaheline meedia külvab hirmu, sest see müüb. Meie Eestis näeme seda iga päev. Meile räägitakse, et moslemid nõuavad, et me lõhuksime maha oma kirikud ja asendaksime need mošeedega, vastasel juhul saabuvad võõrad hordid inimesi Eestisse ja võtavad meilt ära meie töökohad! Aga meil pole oma inimestegi jaoks piisavalt töökohti ja seetõttu lahkuvad tuhanded eestlased kodumaalt, et leida tööd mujalt.
Meid hirmutatakse ka venelastega, et nad rikuvad meie riigipiiri, seetõttu tuleb kiiresti piirileping ratifitseerida. Kui me seda ei tee, siis võib juhtuda mida iganes.
Me kardame lasta vaktsineerida oma lapsi, sest me loeme ravimifirmade soovidest teenida hiigelsuuri kasumeid.
Swedbank ähvardab Eestist lahkuda, sest me ei aita tal teenida piisavalt raha, vaid ta kaotab raha siin meid teenindades.
Selliseid näiteid võib tuua lõputult. Kinnituseks, kuidas hirmu saab oma huvides kasutada, on see, et pärast Pariisi rünnakut tõusid relvatööstuste aktsiahinnad kiiresti tippu. Sõjatööstuses liiguvad tohutud rahad, seetõttu ongi nende huvides hoida meid hirmu all.
Me ei tohi hirmutundele järele anda ja lasta ajakirjandusel end sellest mõjutada. Meedia kuulub suurkontsernidele, kes teenivad meie hirmu pealt. Eesti on väike ja siin on veel eriti lihtne hirmu oma huvide ette rakendada ning massihüsteeriat tekitada.
Meie poliitikud on õppinud nii idast kui läänest, kuidas püsida võimul ja hoida inimesi teadmatuses tegelikest ohtudest. Riiki peab juhtima lahtisi silmi ja kõike kuuldes. Veel enam kuulates, mida on rahval ütelda. Seda enam, et meie oleme alati olnud ajaloo ristteedel.
Viido Polikarpus