Euroopa Komisjoni president Jean-Claude Juncker tegi europarlamendis komisjoni nimel ettepaneku paigutada liikmesriikide vahel ümber veel täiendavalt 120 000 põgenikku. Eesti osaks pakutakse 373 põgenikku.
Suvel leppisid EL-i riigid kokku 40 000 põgeniku ümberpaigutamises ja 20 000 põgeniku ümberasustamises. Tänane ettepanek oleks jätk varem kokkulepitule.
Juncker ütles, et teine erakorraline mehhanism tähendab 120 000 põgeniku ümberpaigutamist Kreekast, Itaaliast ja Ungarist.
“See peab olema kohustuslik. Loodan, et sel korral on kõik meiega nõus, et keegi ei hakka tegema tühje sõnu. Me ei vaja sõnu, vajame tegusid,” rõhutas Juncker.
Euroopa Komisjoni uus ümberjaotuskava põhineb varem kokku lepitud valemil, mida Eesti vaidlustama ei hakka.
Euroopa Komisjoni ettepaneku alusel jaotavad liikmesriigid 120 000 põgenikku ning Eesti osaks pakutakse 373 inimest. Need inimesed lisanduksid 150 põgenikule, keda Eesti nõustus eelmise kava raames vastu võtma.
“Euroopa Liidus on ühiselt kokku lepitud, et pagulaste ümberjaotuse valem peab olema proportsionaalne. Me ei pea enam vaidlema valemite üle, saame keskenduda probleemi tuumale ning valmistuda inimeste aitamiseks,” ütles peaminister Taavi Rõivas pärast valitsuse kabinetiistungit.
Valitsuse kommunikatsioonibüroost selgitati ERR.ee-le täiendavalt, et kuna valem põhineb riikide võimekusel, mis võtab arvesse majandusolukorda, rahvaarvu ja tööpuudust, ning selles lepiti juba eelmise jaotuskava raames kokku, siis uut diskussiooni jaotusvalemi osas ei algatata.
Kommenteerides Junckeri värsket avaldust, ütles IRLi esimees Margus Tsahkna, et Eesti peab jääma oma suvel kujundatud seisukoha juurde, mille järgi peab liikmesriikidele jääma õigus ise otsustada, kui palju pagulasi vastu võetakse.
“Me oleme nõus panustama ja aitama reaalseid sõjapagulasi, aga see peab jääma liikmesriikide kokkuleppeks,” kinnitas Tsahkna Delfile.
„Euroopa pagulaskriisile ei ole piiri suudetud panna. Euroopa piirid on avatud ja kriis on pigem süvenenud. Eesti on solidaarne, aga solidaarsus eeldab osapoolte vaba tahet. Ettepanek automaatselt laienevast pagulaste ümberjagamismehhanismist on sund,“ ütles Tsahkna, lisades, et olukord on sügavalt murettekitav.
Delfi küsis ka, kas vabatahtlikkuse nõudmine ei jää pelgalt retooriliseks nõksuks – me ei saa niikuinii pagulastele ei öelda, kuna jätaksime sellega partnerid hätta. “Jaa, aga see ongi kogu Euroopa eksisteerimise põhimõte, et me oleme rahvusriikide liit. Ja me väga selgelt jagame ühiseid väärtusi. Sealt tulenevalt see protsess peabki käima,” vastas Tsahkna.
Tsahkna pidas oluliseks Junckeri kavas olevat punkti, et Euroopas kehtestataks kiiremas korras ka nn turvaliste päritoluriikide nimekiri, kust pärit inimesed saadetaks päeva pealt tagasi kodumaale. „Näiteks Balkanilt pärit sisserändajate puhul tuleb nad koheselt tagasi saata, mitte hakata läbi viima kuudepikkust menetlust, selgitamaks, kas tal oma kodumaal on võimalik turvaliselt elada või mitte,“ ütles Tsahkna.
“Lõpetame ära jaanalinnupoliitika, meie piirid ei pea, Schengeni põhimõte ei tööta. Me peame ära lõpetama selle massilise sisserände põhjused. Või võtma vähemalt kontrolli alla,” sõnas Tsahkna Delfile.
„Mehhaaniline pagulaste laialijagamine Euroopa riikide vahel ei lahenda sisulist probleemi Euroopa piiridel ja sõjakolletes,“ sõnas ta.
Tsahkna rääkis Delfile, et ära tuleb muuta ka pagulaste vastuvõtmise süsteem. „Meie eesmärk on aidata reaalseid sõjapagulasi ja need on need miljonid inimesed, kes on täna ka Euroopast väljas. Neile on võimalik anda abi kohapeal, suurendada abi sinna. See on esimene samm. Kui praegu peavad inimesed Euroopalt abi saamiseks astuma Euroopa pinnale, siis see panebki nad Euroopasse tulema. Peame neid aitama kodule lähemal,“ rääkis Tsahkna põgenikelaagritele viidates.
Tsahkna sõnul peaks Eesti käituma Euroopa ja liitlastega jõuliselt ning piirid tuleks kinni panna, ÜRO peaks aga tõelistele sõjapõgenikele staatuse andma nende kodumaale lähemal, et nad ei peaks ilma asjata ette võtma pikka, ohtlikku ja kallist reisi Euroopasse.
Kohalikud Eesti omavalitsused, kes pagulastega tegelema hakkavad, ei ole olnud väga innukad oma valmisolekust teatama. Enamik omavalitsusi viitavad sellele, et neil lihtsalt pole tühjalt seisvaid munitsipaaleluruume, millele oma inimestest soovijaid poleks. Mis kõlab ka usutavalt, niigi elab pea kõigis valdades-linnades hulk vähese sissetulekuga inimesi nn sotsiaalmajades.