Aasta viimastel päevadel käisin ma Võru Maximarketis sisseoste tegemas. Minu naine pidi nädalaks maale jõuluphkusele tulema ja mul oli kavas osta enne tema tulekut ära need asjad, mida ma koos temaga tavaliselt ei osta. Nimelt pidin ma tegema jõuluvana mitmele heale lapsele ja selleks vajasin ma asju, mille ostmist minu naine heaks ei kiidaks. Ma pole end kunagi pidanud naise tuhvlialuseks, ma lihtsalt ei taha, et tühjast asjast tõuseks tüli, sest minu naine on lihtsalt erakordselt tundlik raha raiskamise suhtes.
Kui tema on maal, siis teen kõik võimaliku, et üheski toas ei põleks üleliigne tuli, nii et me elame peaaegu pimedas. Hoian meeles, et iga kord toast lahkudes kustutan tule. Vajadusel panen põlema kõige odavamad küünlad. Ega ma oma hoolsusega teda lollitada pole saanud, sest mu naabrid on talle juba ette kandnud, et kui ma olen üksi, siis särab meie talu kogu aeg nagu jõulupuu. Muide, mul on üks sõber, kes talvel ei lülita autos kütet sisse, sest tema meelest hoiab nii kütust kokku!
Koos naisega poes sisseoste tehes käitun ma hoopis teisiti, kui üksi poes käies. Heliga koos panen ma korvi kõige väiksema Atleetjuustu paki. Seejärel käib Heli läbi kogu juustusektsiooni, loeb läbi juustupakkidel olevad kirjad ja võrdleb hindu ning kaalu, eelistades lahtilõikamata juustu pakke. Alati jälgib ta allahindlusi ja kui ta leiab juustu, mille hinda on alandatud, sest “parim enne” on möödas, näiteks madala rasvasisaldusega Gouda, siis küsib ta õnneliku naeratusega: “Võtame ehk selle? See paistab väga hea!” Hinnavõit võib sellise käigu puhul olla üks-kaks eurot, aga Heli jaoks on see tähelepanuväärne! “Korruta see iga ostuga,” tavatseb ta öelda, “ja sa võid saada juba mingi täiesti uue asja!”
Mis mul muud üle jääb, kui võtta korvist oma Atleet juustu pakk ja asendada see madala rasvasisaldusega Goudaga.
Kui ma olen poes omapäi ja soovin osta šampooni, siis võtan riiulilt selle, mis tundub kuidagi tuttav, ja ma ei vaata, mis on kauba hind. Heliga koos olles on lood teised. Ta teab peast iga šampooni hinda ja on võrrelnud neid kataloogides olevatega, samuti teab ta, millises poes on parajasti šampoonid alla hinnatud.
Nii et koos oma naisega poes käimine on mulle paras peavalu, sest niikuinii ei meeldi mulle šoppamas käia. See oli põhjus, miks ma aastavahetusel omapäi poodi läksin ja ostsin selliseid asju nagu vahtrasiirup pannkookide jaoks, pähklivõid, kokat, külmutatud pitsat ja jäätist, aga muidugi ka oma lemmikut – Atleet juustu. Ja pärast astun ma läbi Võru turult, et osta oma loomaperele – kolmele koerale, kassile ja lindudele – head ja paremat. Kuna ma olen taimetoitlane, siis ei taha ma, et nemad selle pärast kannataksid, ja ostan neile supikonte ja kamarat. Viieteistkiloseid koeratoidupakke ostan ma tavaliselt mitu, et ei peaks niipea uuesti turule minema.
Ma annan alati Helile järele tema tahtmistes. See on mu viga. Kui mul on mingid eelistused ja ma suudan need ära põhjendada, siis annab Heli järele. Juba aastaid tagasi esitasin ma endale küsimuse: “Kas ma tahan, et mul oleks alati õigus, või ma tahan olla õnnelik?” Olen otsustanud viimase kasuks.
Sel korral enne aastalõppu kassast läbi tulnud, nägin ma ühte kõhna ja üsna tagasihoidlikult riides meest, kes läks naeratades Punase Risti annetuskasti juurde. Ta võttis rahakotist mõned rahatähed ja laskis kasti. Vaatasin teda ja jäin mõttesse. Mees paistis olevat rahul ja õnnelik. Tundsin enda pärast häbi – ma polnud seni seda annetuskasti tähelegi pannud, rääkimata sellest, et ma oleksin midagi sinna lisanud. See noor mees ei tundunud olevat kuigi jõukas, kuid viis, kuidas ta annetust andis, lubas mul arvata, et ta teeb seda sageli. Vist on tõesti nii, et need, kel on vähe, annavad rohkem kui need, kel on palju. Andmine teeb inimese alati õnnelikumaks kui saamine.
Heade uue aasta soovidega,
Viido Polikarpus