Eesti meedia arvamusrinne on üsna laiahaardeline, kuigi palju oleneb toimetajate suvast. Võrgus on piirid veelgi laiemad, arvamustele lisanduvad kommentaarid. Kuigi neid piirab kustutamisoht, saab siiski mulje arvamistest, mis varem ei jõudnud kaugemale suhtlusringkonnast või kõrtsilauast. Ei kardeta paljastada oma rumalust, seda saab peita anonüümsuse taha. Oskusega vajutada arvuti klahvidele ei kaasne võime rumalate küsimuste esitamise asemel hankida vajalikku informatsiooni Interneti kaudu. On palju anonüümset demagoogiat, mis välistab loogilist mõtlemist. Sellele on korduvalt tähelepamu juhitud.
Näiteks võib tuua Imbi Paju, kes artiklis ”Eesti elujõud ja eneseviha” (Postimees 21.02.2009) püüab ka selgitada, kuidas osavad propagandistid suudavad inimesi lollitada. Ta viitab Oskar Looritsale, kes pidas üheks demagoogia pärispatuks meie rahvuse ülesköetud kirglikkust, millega vastaspooled üksteisele etteheiteid teevad, esitades süüdistusi subjektiivsete hinnangute põhjal. Loorits tõdeb, et need nähtused viivad omakorda valede ja võltsimisteni. Rünna-takse ja kahtlustatakse, selmet võistelda produktiivses ja konstruktiivses töös ning vastastikku üksteise saavutusi tunnustada.
Sellisele demagoogiatraditsioonile on oma pärandi jätnud Nõukogude ajupesu ja marksistlik-leninistlik maailmavaade. Kohe pärast seda, kui Eesti oli lõplikult okupeeritud, töötasid Nõukogude propaganda- ja agitatsioonivalitsuse psühholoogid ja keelesektori töötajad välja terve hulga selliseid sõnu, mis pidid halvustavalt iseloomustama Eesti Vabariiki. Need pidid esile kutsuma reflek-tiivset vihkajalikku käitumist, seda nii kodu- kui ka välismaal. Negatiivse plahvatuse pidid esile kutsuma sellised väljendid nagu ”Eesti fašistlik valitsus”, ”Eesti fašistlikud võimud”, ”fašistlik riigikogu” jne. Need halvustavad sõnad ja mõisted on kogunud Uno Liivaku oma äsjailmunud raamatusse ”Väike soveti keele sõnaraamat” (2008).
Okupatsioonirežiimi seisukohast oli tähtis näidata, et rünnatu ehk endine Eesti Vabariik oli ise kõiges süüdi, tema eksisteerimine oli eksitus, viga ja üks suur müüt. Seepärast pidid kõik Eesti Vabariigi ja tema tegevuse ning eksisteerimisega seotud mõisted kutsuma esile negatiivseid emotsioone, kujutluse kiratsemisest, ülekohtust ja viletsusest, fašismist ja diktatuurist.
Eestlaste elu Nõukogude võimu all pidi aga jätma mulje säravast, õnnelikust ja rõõmuküllasest elust. Marksistlik ideoloogia jaotas inimesed omadeks ja vaenlasteks, meieks ja nendeks ning on jätnud rahva psühhodünaamikasse jälje, millega mani-puleeritakse osavalt tänapäevalgi. Kui sel-lele käitumisele ei panda avaliku arutluse kaudu piiri, siis võib see kujuneda n-ö kahe poliitilise rinde ja Eesti riigi needuseks.
Imbi Paju järeldab, et kui toetuda Oskar Looritsa sotsiaalpsühholoogilistele mõtisklustele meie rahvuspsühholoogia väljakujunemise vallas, siis võiks öelda, et südametunnistuse individuaalsest ja sot-siaaleetilisest seisukohast teotab iga selline laim ütlejat ennast ning kahjuks ka kogu rahvast ja kannab endas orjamentaliteeti.
Seda muljet kinnitab ka osa tema artiklite kommentaaridest, kus vohab just see keelepruuk. Nagu lisab üks kommentaator, kubiseb Eesti keele sõnavara tervikuna nagunii sovetismidest ning okupatsioonis 50 aasta jooksul juurdunud väärkeelenditest. Nende väljarookimise ja emakeele areaali suurpuhastusega pole keegi tegelenud ja vaevalt et tegelema hakkabki. Siis oleks ju vaja koostada ka uus mõisteline sõnaraamat, sest just selgepiirilisi ja kindlat sisu kandvaid mõisteid väänati ja nihestati sovetielus kõige enam. Kasutusele võeti näiteks mõiste „nõukogude tegelikkus“, mis oli karjuvas vastuolus muu arenenud maailma tegelikkusega, mis muutiski mitte üksnes eestlasi, vaid kõiki sovetiseeritud rahvaid „muulasteks“. Muutmata riigis nõukogulikku algelementi ei saa muuta ka midagi muud. Õigemini ei tohigi muuta, sest siis suureneks kaos veelgi. Paljud teooriad rajanevad veelgi teadusliku kommunismi ja partei ajaloo kateedri õppejõudude arusaamadele. Samad arusaamad valitsevad ka ülejäänud ühiskonnas ning akadeemilises elus eriti.
Eelmisel punaste ajal nimetasid võimurid oma vägivaldsesse muinasjuttu mittesobivat inimest ”kodanlikuks natsionalistiks”, nüüd on nende mantlipärijad avastanud ”marurahvuslase”, kelleks pikapeale võib nimetada igaühte, kes julgeb rääkida eestlaste kannatustest ja kritiseerida Moskva käitumist. Selle juurde kuulub ka hiiliv Eesti ajaloo ümbertõlgendamine ja –kirjutamine tagasi-ulatava jõuga, millele olen korduvalt juhti-nud tähelepanu. Tagantjärele tarkusega saab kõike kritiseerida ja relativismi rakendades õigustada.
