“Konnasild” ehitati ja sai valmis alles aastal 2000 ning ei eksisteerinud tollal, kui Willimantic Connecticutis (osa Windhamist) kubises Ameerikasse saabunud sõjapõgenikest: eestlased, lätlased, leedulased, poolakad.
Willimantic sai ja oli Connecticuti eestlaste “pealinn” 1950-datel aastatel ja veel mõnigi aasta hiljem. Hiljuti oli mul võimalus üle silla sõita ja koos sellega sõitsid ka mälestused üle aegade silla.
Connecticuti osariigis, Willimantic-Windhamis tuletab isegi konn Konnasillal meelde, et koroonaviiruse levi vähendamiseks ja tervislikuks heaoluks kanna maski. Fotod: Kristjan Karu
“Konnasilla” tagapõhi
Legend põhineb tõestisündinud lool ühel juunikuu ööl 1754.
Tolleaegsed Windhami elanikud ärkasid hirmu nahka ajavate häälte peale, ega osanud kuidagi arvata, mis need hääled on, kartes järjekordset prantslaste või indiaanlaste sõjaretke.
Midagi sellist aga ei nähtud ja hommikuks olid hääled vaibunud.
Vaatama minnes leiti, et põua tõttu tiigiks kuivanud veekogu üle olid kärnkonnad öösel valjuhäälset sõda pidanud ning nende surnukehi lamas hulganisti igal pool.
Lühisõit aegade sillal
Kuigi konnasid seal enam ei leidu, istuvad konnad niidirullidel iga silla otsal.
Miks niidirullidel? Sest kohe sealsamas tegutses aastast 1800 “niidivabrik” – (Threadmill).
See vabrik andis ka paljudele eestlastele esimese töökoha Ameerikas.
Nagu kõik “pagulaspõgenikest” Ameerika eestlased teavad, oli tol ajal Ameerikasse rändajatel vaja “sponsorit” – käendajat, kes tagas üheks aastaks elukoha ja töö, et immigrandid ei oleks riigi hoolekandel.
Connecticutis oli tol ajal palju varem väljarännanud eestlastel ja soomlastel väikesed kanafarmid.
Nad tegelikult tööjõudu ei vajanud, sest oma perega saadi hakkama.
Saksamaal laagrites olevatele pagulastele tulid appi Lee ja Helgi Randall koos ämma Salme Ungersoniga, hankides paljudele fiktiivsed käendajad – “guarantors”, peamiselt kanafarmidest.
Selle tagajärjel said mõned eestlaste kanafarmid, (Randall, Taos jne.) nagu läbikäigulaagriteks, kus peale lühemat-pikemat peatust olid suuremale osale uustulnukatest töökohad leitud.
Peamiselt Connecticuti osariigi vabrikutesse, koduabilisteks jne.
Samuti esialgsed “korterid” (mis sest, et selleks olid vahel isegi pööningud), palju siis seda renti jõuti maksta, eriti kuna Connecticuti fiktiivsed sponsorid aitasid Ameerikasse mitmeid isata perekondi noorte lastega.
Willimanticus oli tol ajal kaks suuremat vabarikut – Threadmill ja Electromotive. (Mäletan seda tohutut kuumust ja niiskust, mida tuli taluda niidivabrikus, kus ühe suve töötasin.)
Lisaks veel teisigi väksemaid vabrikuid nagu kruvivabrik ja samuti ligidal olev Connecticuti ülikool, kus tööd leiti.
Aga vabrikuid leidus üle osariigi ka teistes linnades.
Noored, eriti ühe vanemaga perekondadest, alustasid muidugi kohe ka kaasateenimist.
Algus oli raske, mu 12-aastane vend läks kohe esimesel suvel New Yorgi osariigis asuvasse eestlaste farmi tööle, üksinda bussiga läbi New Yorgi linna, kus tuli ümber istuda.
Ta töötas seal paar suve.
Kooli ajal veeti ajalehti.
Vendadel oli kaks vana jalgratast, millest üks oli kogu aeg parandamisel, niisiis vedas üks hommikulehti, teine õhtulehti.
Noored käisid suvel kurke ja marju korjamas, käidi veeremängu nuiasid üles sättimas (automaatset ‘bowling pins’ ülestõstjat veel ei olnud).
Tüdrukud käisid ka koristamas ja lapsi hoidmas.
Kui vähegi võimalik, püüti omandada mõni vana auto, et oleks kergem liikuda ja mujal eestlaste kokkutulekutel käia.
Toredatele Connecticuti noortepidudele tulid tihti ka noored Bostonist ja New Yorgist.
Sõitmist oli palju ja teed pikad ja ikka selleks, et kohata teisi omasuguseid eestlasi.
Kui tol ajal tuli jaanitulele 25 autot, oli vähemalt 100 inimest või rohkem kohal.
Connecticutis on 1950ndatest aastatest alates eestluse ja eesti keele hoidmine olnud suure tähtsusega.
Tegutses rahvatantsu- ja võimlemisrühm, laulukoor, skaudid-gaidid, Eesti Kool, mängiti võrkpalli, renditi Poola Klubi, kus tähistati Eesti tähtpäevi, korraldati noorte pidusid, tehti näitemänge.
Eesti Luteriusu kirikus õnnistati mitmed suured leerid.
Kõiki organisatsioone rahastati ikka oma taskust – näit. lisaks liikmemaksudele ja vabatahtlikule tööle viidi võileibu koosviibimistele ja osteti neid seal veelkord söömiseks.
Windham High School’is olid eesti õpilased esirinnas ja löödi kaasa ka Ameerika kooli tegevustes.
Keskkooli lõpetamisel suunduti Connecticuti ülikooli.
Suved veedeti kas vabrikutes või muudel tööaladel, isegi Lakewoodis eestlaste ehitusfirmades kooliraha teenides.
Koolis olles töötati nädalalõppudel kui “sodajerk”, mis sageli hõlmas ka kerge eine valmistamist, jne. jne.
Peale lõpetamist siirdus nii mõnigi mujale töökoha, abielu või muu majandusliku olukorra tõttu.
Kuidas selleks kõigeks aega ja energiat jätkus on ime!
Kuna ameeriklased ei teadnud siis midagi Eestist, tuli kõigele lisaks edastada ka palju poliitilist teavet Eesti kohta, nõuda Baltimaade Nõukogude Venemaaga ühendamise kestvat mittetunnustust ja vabaduse taastamist, selgitada kommunismi kuritegusid jne, sageli koos leedulaste ja lätlastega.
Eesti kultuuri tutvustamiseks tantsiti Ameerika suvelaatadel, osaleti kohalikes Ameerika organisatsioonides, jne.
12-13 vanuselistest või pisut vanematest ja ka noorematest Ameerikasse jõudnud lastest sirgus uus põlvkond, kes olid end pagulaspõlvest üles upitanud suure töö ja tahtejõuga igapäevase eluga rinda pistes ning neist said eestluse edasikandjad kui vanem põlvkond hakkas lahkuma – Mati Kõiva, Jüri Martinson, Rein Linask ja paljud, paljud, paljud teised.
Kuigi aastate jooksul kolisid eestlased Willimanticust välja, ei ole seiskunud eestluse edasikandmine osariigis.
On ostetud Eesti Maa, mis on keskseks kogunemiskohaks paljudele üritustele.
Teine ja isegi neljas põlvkond käib Eesti Koolis, tegutseb skaut-gaidluse radadel ja külastab Eestit, et oma juuri süvendada.
Näiteks on Lee Randalli tütretütar Leelo Linask tegev nii ERKÜs kui skautluses, Connecticuti Eesti Koolis ja Vaba Eesti Sõna juhatuses.
Suur osa 1949.-1950. aastate vahemikus Ameerikasse saabunud noorte lapselastest oskavad vähemalt küllaldaselt eesti keelt, et Eestis hakkama saada ja vanavanematega vestelda.
Loodame, et nüüdne pandeemia ei katkesta seda arengut ja aktiivne eestlus kestab Connecticutis edasi.
Aime Andra