Eestis saab veel loetud päevi pokusid looduses otsida, loendada ja kaardistada ehk poku-uurijatele teada anda paik, kus nad võimalikult aastakümneid jalad niiskes pinnases elutsenud on.
Pokud on ühed salapärased olendid, kellele andis nime ja kirjutas ning joonistas ellu Edgar Valter oma 1994. a. teoses “Pokuraamat”.
See oli Edgar Valteri esimene enda joonistatud ja kirjutatud lasteraamat, inspireeritud tema viimasest kodukandist Urvaste vallast Võrumaal, kus nüüd asub lapsi külla ootav paik nimega Pokumaa.
Enne pokude sündi andis karikaturist ja kunstnik Edgar Valter välimuse paljudele lastekirjanike (ka. Eno Raua, Aino Perviku ja Ellen Niidu) kuulsatele tegelaskujudele nagu Sipsik, Krõll, Naksitrallid ja Kunksmoor. Ka lastelemmik “Suur maalritöö” on tema loodud pildimaailm.
Pokud on ühed kummalised kulurohumättad. Kulu on eelmis(t)e aasta(te) kuivanud rohi ja poku puhul on see tema tuum ja sisu, vähemalt näiliselt, mille harjale ilmub igal kevadel uus roheline mütsike.
See rohi ehk kõrreline on täpsema nimega TARN (ingl. sedge), mis teatud paikades, eriti Edela- ja Kagu-Eestis, vanade mätastena päris suuri kogukondasid (kolooniaid) moodustab.
Tarnad on kolmekandilise varre ja karedate lehtedega ning Eestis kasvab neid suisa 77 eri liiki.
Ainult mõned neist siiski moodustavad selliseid toredaid “tumbasid”, milles võib ära tunda poku: mätastarn (lad. Carex cespitosa), mis elab Skandinaavias ja õnneks ka meil, luhttarn (tussock sedge) ja harvemini esinev eristarn (fibrous tussock-sedge).
Läinud aasta pokuloenduskaardilt on juba väga täpselt näha, kus neid Eestis leitud on ja pilt aina täiustub:(https://kaart.regio.ee/pokuloendus/2019/).
“Ons need üldse mättad? Kas ei piilunud just äsja rohukõrte varjust üks uudishimulik silm? Kas ei sirutunud teisalt väike käeke rohukuue hõlmu paotama? Ja kas ei paista sealt kaugemalt üks iseteadlikult püstjas ninaots?
Kas ei kuuldu midagi kõnesarnastki, tasast nagu rohu sahin? Kes on need salapärased olendid? Ise nimetavad nad end pokudeks.
Pokude isa kunstnik Edgar Valter, taustal pokud ehk tarnamättad. Foto: Ingmar Muusikus, Maaleht
Sümpaatsete, sõbralike ja rõõmsameelsete, kuid ujedapoolsete ja üpris inimpelglike pokudega õnnestus oma metsaretkedel lähemat tutvust sobitada kunstnik Edgar Valteril,” on kirjas võrgulehel (www.pokumaa.ee).
Läinud kevadel, Edgar Valteri 90. sünniaasta puhul (sündis ta 21. septembril 1929 Tallinnas ja suri 4. märtsil 2006 Tartus), korraldati esimene pokurahva loendus, mida tänavu jätkati, et suguseltsi tegelikku suurust mõõta.
Selle tarvis on Regio kaardifirma tulnud appi “äpiga” (lühend nimetusest mobile application, teisisõnu ka (mobiili)RAKENDUS) ehk nutitelefonidele (smartphones), tahvelarvutitele (tablets) ja muudele mobiilseadmetele mõeldud tarkvara (software), mis teeb loendamise ja infojagamise imelihtsaks ja kiireks, isegi sügavas looduse rüpes.
Appi tõtanud äpp pole kindlasti äpu, vaid täitsa vanaviisi virk vend, kui kujutada teda nõnda ette: et paned rakmed (harness) härjale või hobule selga, ehk sead rakkesse (tack up), rakendad veovankri või adrale ette ja ongi 21. sajandi rakendus valmis.
Kuku aga kündma – tegutsema, rakendama (to tackle).
Pokurahva loendamine pole üldse keeruline mistahes vanuses uudistajale.
Vaata, et telefonimälus oleks kenakesti ruumi ja lae alla pokuloendusRAKENDUS (start-nupp ehk -link on olemas pokuloenduslehel (www.pokumaa.ee/pokuloendus).
Seal on muudki huvitavat, minge uudistama! Sealtkaudu saab kergesti luua kasutajakonto (nagu pangakonto), määrata oma asukoht kaardil ja hakata lisama uusi pokude asualasid.
See on ikka väikestviisi bioloogi-botaaniku töö – palutakse sisestada pokude arv ja keskmine kõrgus ka ning laadida üles mõned tõestavad fotod.
Umbes nii tegime läinud kevadel nurmenukuloendust Saaremaal. Küll Eestis ollakse ikka uudishimulikud ja täpsed! Vahva kaasa lüüa ja õppida!
Aga kui oled välismaal? Läinud aastal oli Maalehe artiklis juttu, et pokudeloendus on ülemaailmne, kuid minu võrgukaart hetkel aina kerib ja kerib – otsib; ei tea, kui kaugel ma Eestist tegelikult praegu olen.
Olen täheldanud Kotkajärve taga Uudismaa ojaäärtel tarnamügarikke küll, aga need ei anna päris Eesti pokude mõõtu välja. Üritan siiski Pokumaale ja loendajatele ulgupokudest teada anda, sest pere on pere.
Pokuraamatu esimest lugu on võimalik kuulata Lauri Saatpalu ja ansambel Dagö esituses siitkaudu: https://bit.ly/3dF3G4t
