Maailm keerleb ümber inimeste ja kohtade. Kas oskame väärtustada inimesi ja erinevaid kohti piisavalt? Selleks, et väärtustada ja hoida kultuuriliinil, tuleb neid tunda, tuleb tundma õppida!
Kui maailm on muutunud tehniliselt juba nii väikseks, et kohal ei ole kohta ja tähendust (vt Josua Meyrovitz “No sense of place” 1986 jt), siis on ülim aeg märgata, et just KOHAL ON TÄHENDUS. Koht on elukeskus, on elusüsteemide tegelik alus.
Me kõik kanname endas ja endaga oma sünni- ja päritolu kohta, kultuurikohti. Me tahame ju, et meie kohtadel hästi läheks, et need kohad ei kaoks, vaid õitseksid.
Eestis ja paguluses on oluline, et kohad oleksid kui mentaalsed kaardid, millesse suunata oma jõudu, energiat ja ühistegevusi selmet anonüümseid süsteeme lõputult tarbida.
Kuigi majandusinimesed võivad kõnelda, et mingit “kohta” ei tasu hoida või arendada, ei saa sellist mõtteviisi järgida, kui on inimesi, kes oma kohta kalliks peavad ja seda arendada soovivad.
Selline idealism on kultuuri alus: kuigi mõned majandusinimesed numbritele otsa vaadates pigem loobuvad elu edendamisest, siis reaalselt kohal elavad inimesed peavad oma kohta kalliks ja edendavad seda kõigi majandusinimeste ratsionaalsetest soovitutest mööda vaadates. Sest elu on elu, võitlus (koha) eluõiguse eest ei ole kunagi asjatu võitlus!
Põlva linn kui võitlus elukoha perspektiivi eest. Praegu peab Eesti linn Põlva suurt võitlust oma koha eest.
Suvel suleti Põlvas nii kohalik ajaleht “Koit” kui ka sünnitusmaja, sest ei tasuvat ära. Põlva kohalikud inimesed on praegu tõsiste küsimuste ees ja kaasa mõtleb kogu Eesti.
Kus on Põlva? Põlva on imeilus oma maalilise reljeefiga, oma järvega linn. Põlva linn tutvustab end “Parim paik põlvest põlve” (vt polva.ee), tutvustab end kuusemetsade keskel oleva elupaigana.
Põlva on kultuuritegelaste sünnipaik, näiteks on siit Mammastest pärit Jakob Hurt, kes 1888 kutsus kogu eesti rahvast alles hoidma ja koguma esivanemate vanavara.
Kaduvale maailmale vastuseis on kultuurialus, kultuurimälu põhja kindlustamine.
Praegu on Põlva linn tervikuna juba mitmeti ohus, taandarengut suunab majandus.
Päris oma ajaleht on kohalikkuse alus ja edendaja, teeb kohast kultuurikeskuse.
Põlva ajaleht “Koit” lõpetas ilmumis. Senine üks kultuurikoondaja, Põlvamaa ajaleht “Koit” lõpetas suvel ilmumise, viimane number ilmus 28. juunil 2019. Toimetaja Kauno Kõima loetles kõike head, mis on ajaleht “Koit” aastakümnete jooksul teinud, eriti tuleb tunnustada seto kultuuri toetamist ja seto ajalehegi “Uma Leht” väljaandmist 2000ndate algul, mil seto kultuur sai uue hingamise.
Põlva ja Kanepi on olnud Eesti ajakirjanduse üks sünnikohti, siin tegid pastorid Oldekop ja Roth “Tarto maa rahwa Näddali-Lehte” juba aastal 1806, mis oli tartumurdeline ajaleht rahva elu edendamiseks «neist asjust teedmist saata, mes maarahval hä om teeda, ja teije weel ei tia nink mes teije ello-körd woisse ausambas nink parrembas tetta».
Niisiis, Põlva on juba mitu sajandit Eesti elu edendamise vedaja ja samas ka keskustele kui perifeeria – see on Põlva kultuuriline paradoks tänagi.
Põlva kaotused haldusreformi järel. Nüüd pärast suurt haldusreformi on mitmed vallad ühinenud ja näiteks seto kultuur on ametlikult nihkunud Põlvamaa alt rohkem Võrumaa all. See tähendab, et Põlva linn vajab pärast ametlikku haldusreformi jälle ka omaenda identiteedi uuendust, milleks on omakorda vaja üle vaadata ja väärtustada kõiki Põlva ümbruse inimesi ja kohti kui kultuuriallikaid. Põlval ongi uues olukorras vaja ellu jääda ja edasi kesta suure tähendusega kultuurikohana.
See on raskendatud aga just seepärast, et sellisel kujul vormistatud ja toimiv haldusreform haarab kaudselt kaasa ka muid asutusi, mida üritatakse nüüd Põlvas likvideerida. Samal ajal küsitleb aga Põlva linnavalitsus “kuhu ehitada uus vallamaja Põlvas?”
Põlva inimesed on sellele küsimusele vastates lisanud, et tegelikult vajab Põlva, et Põlva sünnitusmaja jätkaks, et sünnitusmaja kinni ei pandaks.
Pikk võitlus Põlva sünnitusmaja eest. Põlvas on otsustatud sulgeda sünnitusmaja.
Seda said põlvakad teada siis kui sünnitusosakond tõepoolest sel suvel suleti. Sünnitusmaja sulgemisele on eelnenud Põlva rahva kirjade kirjutamine valitsusele, riigikogule, Põlva linnale ja piketeerimine ning loominguline tegevus sünnitusmaja kaitseks.
Eriliselt teeb südame soojaks ja läheb hinge see Põlva sünnitusmaja tabel sündinud laste kohta.
Põlva linna rahvas kommenteerib seda ajakirjanduses kuulsaks saanud tabelit: rohkem siniseid ja punaseid täppe sellesse tabelisse, põlvakad!
Ametnikud aga on terve aasta väitnud, et Põlva sünnitusmaja ei tasu pidada, sünnitama võib minna Võrru või Tartusse. Siiski saadi 200 000€ kokku, et vähemalt selle 2019 aasta lõpuni saaks sünnitada Põlvas ning Põlva rahvas on valvel, et nii see jätkuks ka 2020 ja edaspidi. Nüüd on hakanud ka arstid Põlva sünnitusmaja kaitseks sõna võtma: sünnitus on perekeskne tähtis sündmus, see peab olema KOHA peal.
Mida on õppida Põlva võitlustest meil kõigil üle maailma?
Meil on õppida, et oma koha eest tuleb lõputult ja väsimatult võidelda, tuleb elu edasi kanda suurte lootustega ja igapäevaste tegudega.
Mida on õppida ajakirjandusel?
Ajakirjandus peaks olema see väli, mis aitab ühiskonnal ja kogukonnal oma ideaale ja unistusi ellu viia, aitab ametnikel joonduda inimeste järgi, mitte vastupidi!
Huvitav on ka Barbi Pilvre uuring naiste esitlusest ajakirjandusväljal*, kus põhitulemus on, et ühiskonda sisuliselt veavad edasi oma igapäevatöödega naised, kes seejuures on tihti märkamata ja tunnustamata ning avalikkuse pildilt väljas.
Eestis aga võiks toimuda ka see pööre, et me üle maailma tublisid tegijaid märkame ja tunnustame.
Maarja Pärl-Lõhmus
*Pilvre, B. 2011. Naiste meediarepresentatsioon Eesti ajakirjanduskultuuri ja ühiskonna kontekstis. TÜK.