Rene Puural on töökuse geen. Viido Polikarpuse foto
On teada tõde, et inimesed pärivad oma vanematelt isikuomadusi. See tavaline mõtteviis viis põllumajanduse, loomade ja taimede eesmärgipärase kasvatamise ja aretamise juurde. On selge, et geenid kannavad edasi meie omadusi läbi mitmete põlvkondade ja et geenid sisalduvad meie DNA-s. Aga geenid ei tee iseenesest tööd.
Ma olen sageli kirjutanud oma naisest Helist ja sellest, et ta ei näi kunagi puhkavat, vaid töötab kogu aeg ja et tema järgi saab puhata mäest üles sõites. Ka tema vend Väino Puura näib olevat
samasugune. Kui ta on maal, siis ei suuda temagi tegevusetult ühe koha peal istuda. Ta on samasugune seentehull nagu Heligi ja nad kasutavad iga vaba hetke, et minna metsa ja otsida üles selline maagiline seenekoht, mida keegi teine veel ei tea. Või siis Heli isa vennapoeg Tõnu, kes on suurema osa oma elust veetnudki metsas puid langetades ja võsa raiudes. Sõjaväes olles õppis Tõnu arvutitega töötamise nii selgeks, et ta jõudis paljudest selle ala asjatundjatestki ette. Ma olen siiani mitu korda imestanud, kui hästi ta arvuteid tunneb. Aga Tõnu on veel üks Puuradest, kes ei malda ühe koha peal istuda ja kellel on võime kaosest kord luua.
Eelmisel nädalal oli meil maal puhkusenädalat veetmas mees, kellel oli seljataga töökas aasta, et valmistuda järgmiseks esinemisrohkeks aastaks. Ma ei räägi siin Heli pojast Uku Suvistest, vaid Väino Puura pojast Rene Puurast. Rene on üles kasvanud suvesid koos oma õe Annikaga maatalus veetes. Mitmel korral on Rene võtnud kaasa bändi, milles ta on ise mänginud, olgu see siis Liis Lemsalu bänd või Karl-Erik Taukari bänd. Siin on nad puhanud enne Hauka laadale esinema minemist. Sel korral oli lugu teistsugune. Rene tuli üksinda, parkis oma auto minu Lada kõrvale ja teatas, et ta jääb nädalaks ja et ta vajab oma elus suuri muutusi.
Mulle on Rene alati meeldinud, ta on veel üks väga talendikas Puura suguvõsa esindaja! Tal on tore huumorimeel. Me saame hästi läbi. Kohe esimesel hommikul hakkas Rene talus tööle. Ta haaras ketassae ja lõikas ära õunapuuoksad, mis olid langenud sissesõidutee kohale. Siis koristas ta prahist ära sauna ümbruse. Ta istus minu murutraktorile ja miski ei näinud teda peatavat, välja arvatud ehk päristraktor, mille tõi siia naabrimees Karli Kaska. Kunagi juhtis Rene oma vanaisa, Heli isa traktorit, mida kutsuti põkaks, sellega aeti lahti vagusid kartulivõtmise ajal. Mul oli hea meel vaadata, kuidas Rene tundis rõõmu kõige tegemisest, ja seda vähem jäi mulle ülesandeid.
Mis mind aga üllatas, oli see, et kui ma istusin klaveri taha ja hakkasin mängima, siis pani Rene tööle tolmuimeja. Nagu Helile, nii meeldib ka Renele käia köögis paljajalu ja ta ei talu, kui mingi praht jääb jalatalla alla. Mina ei pane sellist prügi tähelegi, võib-olla sellepärast, et ma nii palju väljas kõnnin.
Renele meeldib valmistada gurmeetoitu. Kaska Karligi astus meilt läbi hommikuti kella kaheksa ajal, et maitsta Rene tehtud juustuomletti. Rene valmistas ka tatraputru ubadega, Helile meeldib aga praadida peekonit siis, kui Tõnu Puura on meil.
Puuradel peab olema sees töökuse geen, mis paistab, et puudub minu perekonnas, vähemasti selles osas, mis mind puudutab. Mulle ei maksa mingit vaeva rahulikult mitte midagi tehes ühe
koha peal istuda. Mis aga puutub Helisse ja minusse, siis siin võin ma öelda, et vastandid tõmbuvad ja mul ei ole selle vastu kõige vähematki.
Viido Polikarpus