Ilvi Jõe-Cannon
27. jaanuaril käisin Peeter Luksepa mälestuskonverentsil Rahvusraamatukogus. Peeter Luksep oli Rootsis sündinud pagulaste poeg, kes andis Eesti iseseisvumisse panuse, mida on raske ülehinnata. Luksepa tegevuse tutvustamine Eestis on teretulnud ja loodan, et aina rohkem saab kuulda väliseestlaste tegevusest, mis aitas kaasa Eesti riigi taasiseseisvumisele.
Väliseestlastel on valus kuulda kodueestlaste arvamust, et põgeneti ja jäeti nad maha ja, et neil on paremini läinud! Mu hea tuttav USAs hiljuti kirjutas meilis: „Meil läks paremini, sest elasime välismaal, kus on demokraatia, mitte diktatuur. Mäletan, kuidas Saksamaa põgenikelaagris õpetas ema meid õhtul palvetama, et saaksime tagasi Eestisse. Meil ei olnud teist valikut. Eesti oli okupeeritud ja sõjas purustatud. Saksamaa meid ei tahtnud. Väliseestlased on palju teinud, et Eesti on olnud maailma poliitika fookuses. Oleme eestlust alal hoidnud välismaal.”
Elulugudes on palju selle kohta, miks põgeneti. Nõukogude okupatsioon 1939-1941, mil toimus juuniküüditamine ja riigi liitumine NSVL-i okupatsiooni tingimustes, oli kahtlemata peamine põhjus, sest oli selge, mis juhtub, kui Kremli võim on tagasi. Hirm oli see, mis pani inimesed põgenema.
Kahtlemata USA-l suurriigina oli põhiline roll Balti riikide taasiseseisvumise saavutamisel. Kui Washington ei oleks otsustanud, poleks teised lääneriigid jõudnud külma sõja tingimustes üksinda seda ära teha. Okupatsioon kehtis kaua aastaid, ilma Balti riikide küsimuse tõusmist päevakorda. Aastaid USAs teadsime, et Washington ei tunnustanud Balti riikide de jure inkorporeerimist Nõukogude liitu ja et riigi välispoliitikas olid Balti riigid NSVL koosseisus de facto. Baltlased paguluses hakkasid rõhutama Washingtonile panna tegusid de facto poliitikasse, mis tuletaks maailmale meelde, et Balti riigid olid inkorporeeritud NSVL-i rahvusvaheliste konventsioonide ja seaduste vastaselt. Mäletan seda eriti Balti riikide vabadusliikumise ajal ning seda, et mõned meie omad isegi väitsid, et mittetunnustamise poliitika tõstatab Washington, kui see on tema oma huvides. Muidugi need väited olid entre nous.
Meie vanem põlvkond suhtus poliitikasse nagu nad sellest aru said – pöördudes alandlikult poliitikute poole – ja kiitsid heaks ranget, jõuga läbisuruvat poliitikat nagu see oli kombeks tsaari ja natside ajal. Aga nende järeltulijate põlvkond oli koolituse saanud demokraatlikus riigis ning mõtles teisiti ning lähenes poliitikutele võrdväärselt. Lisaks olime me samades kõrgkoolides käinud, kus Washingtoni poliitikud olid oma hariduse saanud. Tähendab, me tundsime üksteist põgusalt ja rääkisime sama keelt. Poliitikud vajavad toetajaid, et valituks saada ning meie olime valmis neid toetama tingimusel, et nemad toetavad Balti riikide vabadust.
Konkreetne näide oli Joe Liebermani kandideerimine. Tema otsis üles meie Balti organisatsiooni (ELLA) Connecticutis, kutsus meid endaga kohtuma ning saimegi kokkuleppele, et meie üritame baltlastega Connecticutis tema kandidatuuri toetada ning tema Washingtonis siis toetab Balti riikide vabadust. Ta võitis 1988. a valimistel ning fakt, et tema oli demokraat ja enamus baltlasi olid vabariiklased,
aga ikka hääletasid tema poolt, illustreerib seda, kuidas me paguluses asju ajasime. Tegelikult Lieberman ei võitnud suure häälteenamusega ning ta teadis, et baltlaste toetus osariigis oli tegur, mis viis ta Washingtoni, kus ta alati hääletas Balti riikide vabaduse poolt.
Kogemus Liebermani ja ka teiste demokraatide partei esindajatega Balti vabadusliikumise ajal on konkreetne näide sellest, kuidas mind ja teisi kritiseeriti vanema põlvkonna kaasmaalaste poolt, kuna me ajasime asju demokraatidega. Asi läks nii teravaks, et ma rääkisin sellest oma Läti kaaslasega ELLA-s ja tema, kes oli minust mõni aasta noorem, ütles mulle rahulikult, et meie vanem põlvkond ei tea, kuidas asju aetakse demokraatlikus süsteemis ja peale seda tegutsesin julgelt ELLA-s edasi.
See, et kodueestlaste hulgas on neid, kes ei lepi väliseestlastega, tundub olema NSVL propaganda mõju, mis pole veel täielikult kustunud ja osalt võib siin olla ka mängus inimeste isiklikud psühholoogilised tegurid, kas süütunne või kadedus või mis iganes. Mul meenub üks õhtu minu pool peale Eestisse kolimist Paul-Eerik Rummo ja Viiu Härmiga, kus vestlesime sel teemal. Ma tundsin neid ju piisavalt hästi, sest nad olid nende hulgas, kellega suhtlesin, kui käisin okupeeritud Eestis. Paul-Eerik isegi täheldas tol ajal mu “missioonitunnet”. Aga iseseisvunud Eestis, kui rääkisin neile põgenemise ja paguluse kannatustest, kommenteeris Viiu, et paguluses meil läks ikka hästi. No, mis teha?! Jah, lõpuks läks meil paguluses paremini, kui kaamaalastel kodumaal NSVL tingimustes.
Kui põhjalikult teemale mõelda, oli Molotov-Ribbentropi leping (MRP) see, millele tuginedes said Balti riigid vabaks. Väliseestlaste (baltlaste) tegevus hoogustus Hrushchovi nn sulaajal. Teatavasti 20. kompartei kongressil denonsseeriti Stalini isikukultust ja julmust.
Hrushchov oli USAs külas sügisel 1959, kus ta viibis ka Iowa maisipõldude keskel. Ta oli eriti sisse võetud põllumajanduse arengust USAs. Tema ajastul algasid vahetusprogrammid ja avanemine läände. Näiteks, kui olin magistrant Indiana Ülikoolis 1963. aastal, oli seal Viktor Smirnov õpilasena NSVList. Nägin teda söögisaalis. Ei lähe elus meelest pilt, kui ta oli jõudnud laua äärde oma kandikuga ega jõudnud ära oodata laua taha istumist, vaid haaras taldrikult maisitõlviku (corn on the cob) ja lõi hambad sisse. Ma ise õppisin Vene ja Ida-Euroopa Instituudis ning minu akadeemiline nõustaja oli aasta olnud Leningradis ülikoolis. Indiana U’s, kus on ka kuulus muusikakool, tutvusin doktorandiga, kellest sai mu eluaegne sõbranna ja tema ütles mulle, kui sai teada, et olen eestlane, et ta oli käinud USA koorijuhtidega NSVLis tutvumisreisil ning Leningradi konservatooriumis, kus näidati neile partituure, oli tema arust ainukene hea koorimuusika Veljo Tormise oma! Siis kuulsin esimest korda Veljo Tormise nime!
Selle ajastu tulemusel hakkas laev käima Helsinki ja Tallinna vahel suvel 1965, mis tegi rohkem NSVL lõhkumiseks, kui võis ette arvata. See oli tänu Kekkonenile. Selle kaudu hakkasime käima Eestis ja alati tõime kaasa kirjandust läänest. Kui mina esimest korda tulin 1971. aastal Eestisse koos õde Liiviga, oli meil kirjandus kohvris (ja viisime siit ka välja keelatud kirjandust). Kui ma järgmine kord tulin 1975. aastal, võttis enne väljumist minuga ühendust Tõnu Parming ning teatas, et Helsingis on kontaktinimene, kelle käes on kirjandust läänest ning ta pani mulle südamele selle inimesega ühendust võtta ja viia tema käest kirjandust üle lahe. Nii sai tehtud, kuigi toll piiri peal võis olla vastik. Vahel konfiskeeriti kirjandust või solvati mind.
Kord oli nii, et tulin Eestisse 1980. a. maikuu algul ja just enne seda ilmus aprillikuu National Georgraphic, milles oli Priit Vesilinnu artikkel Return to Estonia ja loomulikult ma ostsin eksemplari ja võtsin kaasa. Moskva bürokraatia ei olnud veel jõudnud tolliametnikele teatada, et ajakiri on keelatud ja vaatasid selle peale nagu oleks see tavaline National Geographic. Viisin selle maale ja siiani pole kuulnud, et tol ajal ükski teine eksemplar Eestisse jõudis. Priit on ise ütelnud, et need vähesed, kellel käis ajakiri, ei saanud seda kätte, sest need konfiskeeriti postkontoris.
Liikudes 1960. aastatest edasi 1970.-esse on näha rohkem aktiviseerumist USAs. Oli loodud BATUN (Baltic Appeal to the United Nations), organisatsioon, mis aitas 1970ndail tutvustada anastatud Balti riikide 45 kodaniku pöördumist, nn Balti apelli ning korraldas mahaistumisstreigi ajalehehe New York Times-i sissekäigu ees tänaval ja trepikojas, mille tulemusel ajaleht hakkas pöörama enam tähelepanu anastatud Balti riikides toimuvale. New Yorgis oli ameeriklane William J.H. Hough III, kes õppis juurat New Yorgi Ülikoolis ning huvitus Balti riikide küsimusest. Tema lõputöö teema oli The Annexation of the Baltic States and its Effect on the Development of Law Prohibiting Forcible Seizure of Territory, mille avaldas New Yorgi Ülikooli Journal of International and Comparative Law talvel 1985. Bill oli aktiivne BATUN-is.
Nagu eelpool mainisin, sai Eestis käidud Helsinki kaudu, kui laev hakkas üle lahe käima. 1980ndatel aastatel oli Balti riikide vabadusega seotud palju organisatsioone. Connecticutis me lõime Estonian, Latvian, and Lithuanian Alliance (ELLA) 1987. aastal ning juba järgmisel aastal olime osariigi poliitikute poolt tuntud. Joe Lieberman kutsus meid 1988. a endaga kohtuma ja küsima meie toetust. ELLA oli edukas organisatsioon ja kui iganes oli meil vaja ühendust saada oma esindajatega Kongressis Washingtonis, võeti meid vastu. Kõige ilmsem näide sellest oli, kui enne jõule 1990. aastal helistas mulle (olin siis organisatsiooni sekretär) ELLA president, kes oli leedulane (kohta vahetati rotatsiooniga kolme riigi esindaja vahel), ja ütles, et allikad Leedust teatavad, et Moskva hakkab kasutama vägivalda Baltikumis ja me peame kohtuma oma esindajatega Washingtonis ASAP. Jõulupühadeks olid nad muidugi Washingtonist koju tulnud. Hakkasin kohe helistama. Jõululaupäeva õhtul kohtus US Senaator Christ Dodd, demokraat, meiega oma kontoris. Peale jõulupüha kohtusime US esindaja Sam Gejdensoniga, demokraadiga, kes võttis meid vastu oma kodus. Kui olime jõudnud US esindaja Barbara Kennelly (demokraat), juurde, mäletan selgelt tema ooteruumi laual tolle päeva New York Times’i, mille esilehel oli foto meestest, kes paljaste kätega üritavad peatada tanki sõitmist üle meeleavaldaja Vilniuses.
Kui jõudis kohale MRP 50. aastapäev, oli Balti riikide küsimus peamine teema USA meedias. Mati Hinti 80. juubeliks koostasin ma ülevaate tema osalemisest USAs tol ajal (järgmises VESs). MRP-ga seotud ja minu meelest keskset rolli mänginud selles tegevuses, on ka järgmine lugu. Väidetavalt küsis USA President Reagan Gorbachovilt kohtumisel Reykjavikis 1986. aasta oktoobris MRP kohta ja Gorby ei teadnud sellest lepingust midagi. Kui ta Moskvasse tagasi jõudis, olevat ta käsu andnud dokument üles otsida talle lugmiseks. Vähem kui aasta hiljem toimus meeleavaldus Hirvepargis Tallinnas, mis nõudis MRP avaldamist ja 1988. aasta augustis avaldas ajaleht „Rahva Hääl” Hitleri-Stalini salaleppe.
Tuleks ka nimetada fakti, et väliseestlaste tegevus USAs oli vabatahtlik. Kulud kandsime ise. Olen ka seda meelt, et ilma vabaduse nõudmiseta balti rahvaste endi poolt Eestis, Lätis ja Leedus ei oleks välismaalastel üksi see nii hästi õnnestunud.
USAs oli ka teistsuguseid väliseestlasi, neid oli vähe ja nad asusid peamiselt New Yorgi linna piirkonnas. Nad olid sinna tulnud 1920. aastate suure majanduskriisi ajal ning neil oli ajaleht “Uus Ilm”, mis oli kindlalt NSVL-meelne ning Moskva poolt toetatud.
Aga oli ka mitte-väliseestlaste organisatsioone, kes töötasid dissidentide vabastamise nimel. Üks tuntumaid oli Amnesty International (AI). Minu piirkonnas oli näiteks aktiivne AI haru, kelle tegevuseks oli Sergei Soldatovi vabastamine. Tundsin seda ameeriklannat (pühendunud kveeker ning sealt algas mu lugupidamine kveekerite vaikse ja sihikindla tegevuse vastu rahu nimel) ja kui Soldatov sai vabaks ning käis USAs, ta tuli ka Connecticuti ning koos selle naisega tuli meie organisatsiooni Connecticuti Eesti Seltsi üritusele. Taas näide sellest, et meil olid suhted paguluses mitteeestlaste organisatsioonidega, mis tugevdas meie tegevust ning mõju oli laiem, kui ainult oma.
Peeter Luksepa mälestuskonverentsi pealkiri oli „Mis on ühe inimese võimuses?” USAs oli oluline roll „ühe inimesena” Ernst Jaaksonil, kes noore diplomaadina saadeti USAsse 1929. aastal. Tol ajal Eestil ei olnud suursaatkonda Washingtonis, oli peakonsulaat New Yorgis. Peale konsul Johannes Kaivu surma 1965. aastal täitis Jaakson selle koha. Terve pika Nõukogude okupatsiooni aja oli Jaakson Eesti Vabariigi õigusliku järjepidevuse hoidja USAs ja kui Eesti Vabariik oli taastatud, määrati tema suursaadikuks USAs 1991. aastal.
Teine tänuväärt „ühe inimese võimuses” tegija oli ameeriklane Paul Goble, NSVL rahvusküsimuste analüütik ja erinõunik USA välisministeeriumis kriitilisel Balti riikide vabadusliikumise ajal. Tõeline baltlaste sõber!
Ilvi Jõe-Cannon,
politoloog
28.01.2018 Tallinnas