Käesoleval aastal Kotkajärve Metsaülikoolis peetud ekspertide loengud põlisrahvaste kaitse teemal tekitasid kuulajaskonnas arvamuse, et peaksime ametlikult laskma end tunnistada põlisrahvaks, sest siis saaksime paremini kaitsta oma keelt ja siesta vastu rahvaste rändsurvele praegu kehtivate rahvusvaheliste normide kohaselt.
Fakt on aga, et põlisrahvad, kes on omale kätte võidelnud iseseisvuse ja kes on omal maal peremehed nagu meie Eestis, ei pea otsima rahvusvahelist kaitset. Me saame ise otsustada, kas tahame välja surra, välja rännata või keelt lagastada anglitsismidega, nagu praegusel ajal moeks on. See kõik on me endi määrata ja teha. Õigused selleks on meil välja võideldud.
Kui uurida Wikipediast põlisrahvaste nimekirju, siis ärge olge üllatunud kui leiate sealt setud, kes Eestis vajavad kaitset väljasuremise ja assimileerimise eest! Osaliselt ka selle tõttu, et suur osa nende pärisalast on venelaste poolt Eestilt äravõetud ja seal elavad setud on tugeva venestamise laine all.
Rahvusvahelisel pinnal on põlisrahvaste kaitsmisega tegelenud kaks peamist organisatsiooni: Rahvusvaheline Tööorganisatsioon võttis peale 30 aastast viimistlemist vastu Põlisrahvuste ja Suguharude Konventsiooni aastal 1989 (ILO Konvetsioon 169) ning ÜRO Täiskogu a. 2007. võttis vastu Deklaratsiooni Põlisrahvaste Õigustest (UNDRIP). ILO Konventsiooni on ratifitseerinud ainult 22 riiki. UNDRIP-d toetasid 144 riiki, vastu hääletasid Austraalia, Uus Meremaa, Kanada ja USA. 11 riiki, nende hulgas Venemaa, jäid erapooletuks. Viimastel aastatel on neli UNDRIP-I vastu hääletanud riiki teatanud, et nad ebaformaalselt on Deklaratsiooniga päri, kuid seda deklaratsiooni ei saa riigivastastes kohtuprotsessides kasutada.
Dr. Heino Ainso