Meie esivanemate, maarahva, suhe surnutesse võib esmapilgul tunduda kummastav. Kuid kui järele mõelda, leiab selles paljugi tuttavlikku. Kui inimene sureb ja lahkub siitilmast, ei lahku ta ometi oma perekonnast, hõimust ja rahvast. Oma mõtetes ja tegudeski oleme alatihti nendega, kes läinud Toonela maile. Me oleme esivanematega üks kogukond, mis aegajalt teatud päevadel jälle kokku saab. Maarahva meeles on need päevad pühad.
Hingede aeg kestab nädalast kuue nädalani, sügiskuu algusest jõuludeni. Hingedepäevaks peetakse ka 2. novembrit ning loetakse sealt aega jõuludeni. Sagedamini on arvatud, et hingedeaeg algab nädal peale kasupäeva ja lõpeb nädal enne mardipäeva (6. oktoober – 3. november). Kuna pärimus kõneleb väga erinevatest kuupäevadest, on võimalik, et varem oli hingedeaeg seotud kuukalendriga. Kindel on aga see, et hingedeajal peaksid olema vaiksed ja udused ilmad. Kui hingedeajal on tuuline, on hinged rahulolematud.
Jaguaeg. Põhjarannikul Jõvist Jõelähtme kihelkonnani peetakse jaguaega. See kestab tavaliselt üheksa öödpäeva enne ja üheksa pärast mardipäeva. Sel ajal peetakse neljapäeviti jaguõhtuid.
Hingedepäevad on päevad, mil hinged tulevad koju, mil neid võõrustatakse ja mil nad sealt lahkuvad. Mõnel pool on hingedepäevi peetud järjestikustel esmaspäevadel ja teisipäevadel. Tavaliselt on seda tehtud siiski neljapäeviti.
Hingedeajal hoitakse kodud puhtad ja vaiksed. Müra tekitavad tööd lükatakse edasi ning õhtuti ei töötata sootuks. Neil õhtuil on sobiv mõistatada mõistatusi ja jutustada lugusid.
Hingede sissetulemine. Tava kohaselt tapetakse hingede tulemise päeval loom. Mõnel pool kana või kukk, mõnel pool jälle tall või põrsas. Värskest lihast valmistatakse road, millega kostitatakse surnud omakseid. Seejuures tuleks pakkuda kõike paremat, mis majapidamises on. Tavakohased hingedepäeva toidud on veel rammus leemesupp, verikäkid, tangupuder, kohupiim, koorimata piim ehk talupiim, õlu ja leib. Mulgi tava ei luba hingedele pakkuda herneid ja ube.
Lõuna-Eestis viidi hingedele mõeldud toit tavaliselt pööningule ja asetati olviaugus olevale lauakesele, räästa alla või selleks mõeldud ohvripakkudele.
Põhja-Eestis kaetakse laud aga tavaliselt tuppa või sauna.
Hingedele on mõnikord toitu viidud majapidamishoonetesse ja hiiepuude alla.
Hingede väljaminemise päevaks tapetakse taas loom ja valmistatakse sellest piduroad. Hingedele köetakse saun ja peale söömaaega saadetakse nad ära, paludes, et mindaks teed mööda ja õnnistaksid pere ettevõtmisi.
Hinged tulevad ka tänavu. Maailm muutub üha kiirenevas tempos, kuid meie rahva juured ja elupõline pärimus jäävad samaks. Suur loodus teeb ikka oma ringkäiku, hingedeaeg tuleb omal ajal ning koos sellega tulevad koju käima meie surnud esivanemad ja sõbrad. Neid võib ignoreerida, kuid nendega võib ka arvestada. Seejuures pole kuigi tähtis, kus me elame, vaid see, kuidas me neid vastu võtame. Seepärast saame linnakorteriski hoida hingedeajal vaikust ja puhtust ning pakkuda kallitele külalistele kõike paremat, mis meil on. Ikka nii nagu maarahval tavaks.