Sünnipäevaaeg on alati üsna raske igas vanuses.
Kui sa oled verinoor, siis soovid nagu jõuludegi ajal igasuguseid asju kingiks, aga kõik lõpeb ikka sellega, mida su vanematel on võimalik sulle osta või mida nemad peavad sinu jaoks vajalikuks, mitte seda, mida sa ise oma südames sooviksid – näiteks uhiuut jalgratast, millest ma lapsena unistasin, aga kunagi ei saanud.
Olin põgenike laps, nagu tuhanded, kes elasid pärast Teist maailmasõda põgenikelaagris Saksamaal.
Olin viieaastane, kui me sealt pääsesime ja siirdusime Ameerikasse. Kohe pandi mind Ameerikas lasteaeda. Kuna ma inglise keelt ei osanud, aga rääkisin saksa keelt, siis kutsuti mind natsilapseks ja ma olin sunnitud lööma mitmeid lahinguid, enne kui olukord muutus ja ma leidsin endale sõpru. Õnneks ei olnud meie pere oma kodukohas Lakewoodis New Jerseys ainuke, seal oli palju eestlasi, lätlasi, valgevenelasi ja juute.
Kuna Lakewood oli peale sõda talvekuurort, siis elas seal palju lihtsama töö tegijaid nagu koristajaid, bussijuhte, ettekandjaid ja koristajaid, kes olid mustanahalised ja elasid meist üle tee oma linnajaos. Võib-olla seetõttu ei saa ma aru, miks on eestlased nii mürgised ja kiired vihkama uusi põgenikke, kes otsivad samuti paremat elu, nagu tegid meie vanemad. Meiegi pidime kannatama ebaõigluse pärast, aga enamus meist tuli sellega toime. Selline asi võtab aega ja nõuab kannatust. Muidugi on palju probleeme, aga nendega peab tegelema rahulikult, ratsionaalselt ja mõistmisega, pime hüsteeriline viha teeb alati ainult halba ja ei aita lahendada probleeme.
Sel nädalal saan ma 70 aastat vanaks. Kui paljud tahavad sellist tähtpäeva suurelt tähistada, siis mina tahan seda teha tagasihoidlikult oma kodus koos pere ja sõpradega. Ei taha ma ka mingeid kingitusi, sest mul pole midagi vaja. Ja kui külla tuleb rohkem inimesi, kui ma arvasin, siis on tore, kui nad võtavad kaasa midagi, mida kõigi oma sõpradega jagada.
Sünnipäevad on tihti mul tuju nulli viinud, sest tavaliselt ei ole nad nii välja kukkunud, nagu ma olen oodanud. Kümme aastat tagasi, kui Tallinna Eesti Maja veel lahti oli, rääkisin ma oma naisele, et ma tahan suurt sünnipäevapidu. Kokad tegid rohkelt ettevalmistusi ja saali sätiti üles banketilaud. Restorani uksele panime sildi, et restoran on reserveeritud. Õhtuks oli kõik valmis külaliste vastuvõtuks. Ootasin pikisilmi külaliste saabumist, pilk naelutatud välisuksele. Ootasin ja ootasin, kuni lõpuks tuli Heli ja istus laua taha minu kõrvale. Vaatasin talle otsa ja küsisin: „Mis kellaks sa külalised kutsusid?“ Heli vastas üllatunult: „Mina? Mina ei kutsunud kedagi. Arvasin, et sina kutsud.“
Järgmisel aastal tahtsin olla targem ja läksin sünnipäeval üldse majast välja. Istusin vanalinnas kohvikus ja olin omamoodi kurb. Kui ma hilisõhtul koju jõudsin, küsis Heli, kus ma olen olnud. Minu kaastöötaja Eha oli korraldanud mulle suure üllatuspeo, kutsunud kohale kõhutantsijad ja muusikud ning kogu maja ootas minu saabumist. Kuna tegemist pidi olema üllatusega, siis ei teadnud mina ainukesena sellest midagi ja kohale ma ei jõudnudki.
Vahel võib sünnipäevalaps oma sünnipäeval korraldada ise üllatusi.
Viido Polikarpus