Estonians in the Waffen-SS
Rolf Michaelis
Schiffer Publishing Ltd.
Atglen, PA 19310; 2009; 120 lk.
Üht kataloogi sirvides leidsin ülalnimetatud raamatu, mis kirjeldab eesti sõdurite osa 2. Maailmasõjas. Teos ilmus originaalselt saksa keeles, aastal 2000 Berliinis; ingliskeelne versioon järgnes 2009. Meile ülihuvitav raamat annab ülevaate eesti sõjameeste saatusest, alates 1941. a. juulis formeeritud Wehrmacht’i abijõududest kuni Eesti Leegioni riismete võitlusteni Ida-Saksamaa Oppelni kotis ja Tshehhis 1945. Teatavasti oli Eesti Leegioni ametlik nimetus “20.Waffen-Grenadier-Divi-sion der SS”. Lisaks tekstile on antud üle 70 foto üksikisikutest, gruppidest, kohta-dest, lahinguväljadest jpm., samuti rida väljavõtteid isiklikest kirjadest, aruannetest ja protokollidest.
Raamatu esikaant kaunistab eesti ohvitseri ja “Narva” patajoni võitleja Hando Ruusi foto (hilisem aukraad SS-Obersturmführer). Ruus langes septembri lõpus 1944 Kesk-Eestis venelaste kätte ja hukati. Üheksa maakaarti selgitavad võitluste käiku Ukrainas, Narva rindel, Lõuna- ja Kesk-Eestis ning viimaks Saksamaal ja Tshehhis. Raamatu lõpus on peatükid lisainformatsiooniga Eesti ja eesti üksuste kohta:
(a) üksuste loomise ja rakendamise kronoloogia;
(b) Rüütliristi saajate nimekiri (mh. neli eestlast);
(c) allüksuste ja nende juhtide loetelu;
(d) juhtivate sõjaväelaste ja tsivilistide elulood (mh. kaheksa eestlast);
(e) Wehrmacht’i ja SS-i aukraadide võrdlustabel;
(f) täiendavad märkmed üksikute sündmuste ja lahingute kohta;
(g) nimede register;
(h) bibliograafia.
Raamatu neljateistkümnes peatükis käsitletakse paljude eesti üksuste sõjaajalugu, nagu pataljon “Narva”, SS-i politseirügemendid, 3. Eesti SS Vabatahtlike Brigaad, Eesti Leegion jt. Lühemalt on mainitud ka 1944. a. formeeritud Piirikaitse Rügemente, kuigi viimaste ajaloo parimaks allikaks jääb Hamilkar Mengeli “Suurim armastus I – IV”.
Seda raamatut pole kerge lugeda. Vastandina Vabadus-sõja lugudele, kus läbi kannatuste ja surma viis tee võidu suunas, avaneb siin samm-sammuline vastuminek rängale kaotusele, pealegi vaenlase ees kes mingit halastust ei tundnud. Tahtmatult tõuseb küsimus – miks? Ainus lohutus on, et ligi 80 000 eestlast pääsesid nõukogude haardest tänu nende meeste eneseohverdusele. Olgu mälestus nen-dest kallis!
Raul Pettai
