Laupäeval 16. aprillil linastus Kultuuripäevade raames “Henrik Visnapuu üheteistkümnes kiri”, autoriteks Vallo Kepp ja Janika Kronberg. Filmi tutvustas Eesti Kirjandusmuuseumi direktor Janika Kronberg. Huvilisi oli kogunenud ligikaudu poolesaja ümber.
Film oli üsna pikk, rõhuasetusega H. Visnapuu “naismuusadele” ja armastusluulele. Intervjuud olid pikad ja korduvad, rohkem pahmerdused usutletavate eluunistuste nurjumiste kohta, jättes väga ühekülgse mulje, lisamata midagi omapärast intensiivse elutajuga poeedi isiku ja tema loomingu esiletoomiseks.
Kuigi Arvo Mägi on maininud, et Visnapuu mõju on märgatav “sõduriluuletajate” tundetoonilistes reaktsioonides, näiteks ka Kalju Lepiku “Kisendad kodumaa” poeemis, oli Lepiku peamine vastus intervjuus, et ta kohtas poeeti vist korra isiklikult. Samuti jätsid soovida usutlused, kus lärmaka NY Eesti Maja söökla tagapõhjal loeti H. Visnapuu luulet ja intervjueeriti isikuid, kel ei paistnud olevat suuremaid kirjanduslikke ega H. Visnapuu loomingu kohaseid teadmisi.
Kordagi ei vihjatud luuletaja taevaliste tõdede otsingutele, mis on suur osa tema loomingust; H. Visnapuu ei hala ega palu vaid küsib – ka oma “ropu suuga” (kes küsib sellele antakse) – Jumalalt. Ta räägib temaga nagu mees mehega ning tajub, et sügavama tõe mõistmine pole kergeks tehtud vaid jäetud kogeda ahastuste kaudu. Alles inimese surmaga algab spirituaalne sünd.
Oli mainitud H. Visnapuu prohvetlikkust. Väga pinnapealselt ülelibistatud ja arvatavasti filmi autoritele ka teatud määral arusaamatuks oli jäänud H. Visnapuu pühamu, tema suurim muusa, “kodumaa ja rahvas”, mis põimus ja kandus ka läbi ja üle tema loodus- ja armastuluule. Juba iseseisval kodumaal oli H. Visnapuu keskseks luulemotiiviks kujunenud Isamaa-Maarjamaa mõiste ja armastus, mis kandus edasi eriti intensiivselt paguluses. See õhutas ja julgustas kodumaatuid saatusekaaslasi ja noorem pagulaspõlvkond ammutas H. Visnapuu luulest palju oma isamaalisust/eestimeelsust.
Kuhu jäi Roman Toi? Suur helilooja ja dirigent, kes lõi viisi H. Visnapuu “Pea vastu” sõnadele ja juhatas 882 lauljat selle esiettekandel 1946 a. Geislingenis toimunud Laulupäeval, kus laul tuli kordamisele. Võib-olla oleks vanameistril olnud sellest isegi mõningaid pilte. Miks puudusid usutlused veel elavate Geislingeni Eesti Teatris H. Visnapuuga koos töötanud inimestega? Ometi toimus tol pagulasaastatel H. Visnapuu isamaaluule najal nagu uus ärkamisaeg, kus röövitud isamaa tunnetus ja rahvuse ja ühiskonna säilitamise vaist sai uut hoogu ja lootust. Seda võiks võrrelda teatud määral aastaid hiljem kodumaal toimunud “Laulva revolutsiooniga”. Helisesid ju Visnapuu sõnad ikka ja jälle paljude pagulaste teadvuses ka siis, kui tuli tegutseda ja läbida raskeid olukordi ja aegu – Pea vastu!
Tahes tahtmata kerkib küsimus, kas tõesti ei leidunud kirjandusteadlast, kes oleks andnud mingigi ülevaate poeedi vaistlikust tajust, laialdasest loomingust ja ainulaadsest keelekasutusest; tema isikliku ning ühiskondliku elu vastukäivate tõdede ja suhete rägastiku meisterlikest väljendustest; tema jõuliste mõtete võimest avada aken kogu maailmaruumi; tema sügavatest siseheitlikest otsinguist kaunikõlalistes värsipuistangutes. Asjata ei ole H. Visnapuud nimetatud “laulikuks”. Tema luuletused on sageli nagu meloodia, olgu see siis armastus-, loodus- või isamaaluule. See kõik jäi vajaki.
Lahkusin masendustundega. Suur töö oli tehtud, kuid, film jätab palju soovida ja eirab dokfilmi kategooria nõudeid väljajäänud olulise ainestiku ja faktide tõttu.
Aime Andra
