Ma mäletan selgesti, millist rõõmu ja imetlust tõid 1960ndate alguses meie perre esimesed fotod vene võimu eest põgenenud sugulaste imelisest elust Rootsis ja Kanadas. Esimesena jõudsid meile pildid minu onu dr Voldemar Tammemäe abikaasast Ehast ja nende pojast Antsust (Hans) noormehe gümnaasiumi lõpupäeval ja samal päeval tehtud pilt noorematest poegadest Martinist ja Peetrist. Minu isale kogu aeg kurba meelt tekitanud teadmatus venna saatusest sai lausa pildilise lahenduse. Valge kübara, kauni kostüümi ja kinnastega tädi Eha ja meie jaoks moekalt riides poisid seismas oma ilusa kodumaja ees olid kinnitus sellest, et neil läks hästi. Mina ei saanud silmi ka suurelt valgelt koeralt.
Kirjavahetus oli alanud varem. Kirjad kirjutas küll minu isa vend, aga alla kirjutas ja posti pani hoopis tema sekretär.
Paar aastat hiljem saabus peotäis pilte minu ema onutütre perelt Rootsist. Kolm enam-vähem minuvanust piigat niimoodi riides nagu meie siin ei unistanudki. Olin selgelt kade ja tahtsin ka niimoodi riides käia. Need pildid olid värvilised.
Enne kui minuni jõudsid National Geographic’us ilmunud Priit Vesilinnu pildid 1979. aasta Eestist, olin käinud külas nii onul kui ka Rootsi sugulastel ja teadsin, et vanad fotod ei valetanud. Aga Priit Vesilinnu pildid panid mind mõtlema, et äkki ta otsiski Eestis halba. Nii harjunud olime meie siin oma eluga, et isegi ei osanud enam alati seda õudust näha. Tõeliselt vapustas mind aga kümne aasta eest Tallinna Soolalaos väljas olnud fotonäitus meie inimeste põgenemisteekonnast Läände. Need olid nii tõsised, tegelikult kurvad dokumendid, mille salvestas aastate jooksul Eric Soovere. Sama mees, kelle foto oma kaasast ja pisikeset pojast Ameerikas oma autoga kodumaja ees seismas on nüüd Kumu väliseesti fotonäituse nn kaanefotoks.
Näitusel on 8 elukutselise fotograafi tööd. Näituse kuraatorid Ellu Maar ja Eha Komissarov panid piltide valikul rõhu nende kvaliteedile. Näitus on aga poliitiline nii selles osas, mis Eric Soovere fotodel kujutab põgenemist ja põgenike elu Läänes, mis oli poliitiline sõnum Eestile. Või ka Priit Vesilinnu Eesti (Ida-Euroopa) inimeste portreede kaudu, sest selline suletus ja hirm silmades oli Priit Vesilinnu sõnul ainuomane kommunistide võimu all olevaile inimestele. Täna võib lehitseda Vesilinnu Eestis välja antud fotoraamatuid, et endale tunnistada, et asi oli tõesti palju hullem kui tihti toona tajusime. Poliitiline on muidugi ka Rein Välme armutult ja täpselt kirjeldav fotoseeria oktoobridemonstratsioonist Tallinnas, mis kui ehe näide elust raudse ees-riide taga, on ostetud Stockholmi Moodsa Kunsti Muuseumile.
Ajaloolise väärtusega on Priit Vesilinnu pildid Berliini müüri langemisest. Veel on Kumus Olav Heinmetsa koduste piltide seeria, piltmälestused tema ema põgenemisest Eestist ja tekstiilitööstuse kriisist ning selle mõjust Norrköpingi linnapildile Rootsis.
Näitusel on kogu aeg vaatajaid. Näitusesaalides tekivad lausa elavad arutelud ja meenutused nii Karl Hintzeri, Olavi Maru, Vello Muikma, Salme Parmingu ja muidugi Alari Kivilo fotode ees.
See on näitus, mis ei jäta eestlasi külmaks. Paratamatult paneb see meenutama Priit Vesilinnu artiklit ja pilte Eestist 1980. aasta National Geographic’us. Loo lõpus on pilt merel liuglevatest kajakatest ja sadamahoone aknaklaasi külge klammerdunud omakseid ärasaatvatest inimestest ja lause, et kajakad on vabad minema, sest neil ei ole vaja viisat.
See ajakirja number ei pääsenud kunagi läbi nõukogude tolli Eestisse.
Kadi Alatalu
Tallinn
