Meil, Los Angelese Eesti Majas, käis külas kirjanik, ajakirjanik ja kirjastaja Justin Petrone. Eestis peaks vist küll igaüks teadma, kes ta on, sest Eesti on nii väike, et seal teavad kõik kõiki. Vähemalt teatakse neid, kellest ajakirjanduses ja meedias juttu. Mina olin temast samuti kuulnud, aga ei olnud tema raamatuid veel lugenud. Ilmselt olin ma neid raamatupoes lehitsenud, sest igal suvel tirin ma ise siia umbes viisteist eesti raamatut, et oma kodumaa kirjandusega kursis olla.
Justin oli meile samuti terve hunniku iseenda ja oma eestlasest abikaasa Epp Petrone raamatuid kaasa toonud. Tema raamat ”Minu Eesti” on ilmunud ka inglise keeles, My Estonia. Olin juba sõbranna käest laenanud viimase ja seda lugema hakanud ning teada saanud, et Justin oskab eesti keelt ja tegelikult räägib väga hästi ja armsa ameerika aksendiga. Läksin minagi ja tutvustasin ennast emakeeles. Lühikese tutvuse põhjal saan mainida, et Justin jättis tagasihoidliku mulje – ehk talle seepärast sobibki Eestis elamine paremini, kui keskmisele lärmakale ja ärahellitatud ameeriklasele.
Neile, kes raamatut lugenud pole, võib selle sisse juhatada järgmiselt: kaheksa aastat tagasi kohtas noor newyorklane Helsingis ilusat ja huvitavat eesti neidu, kellesse ta armus. Armumisest ja kõigest järgnevast saate aga lugeda tema raamatust. Raamatu tagaküljel on autor ise öelnud, et paljude arvates on see raamat romantiline, aga minumeelest natukene teistlaadi romantika, mitte see tavapärane “hollywood”. Justin on oma raamatus Eestist kirjutanud ausalt, ilustamata ning vahel mulle tundub, et isegi võib-olla liiga karmilt. Nii hakkasin ma ühel hetkel pabistama ja siis vaikselt lootma, et ta kiirelt oma seiklustega suveaega jõuab ning siis imeilusat rohelist Eestimaa suve nähes leebemaks muutub. Autor kirjeldab eestlasi kui äärmiselt reserveeritud rahvast, kellel on seetõttu potentsiaali saada edukaiks pokkerimängijaiks.
Mis teeb ühe raamatu nii heaks, et seda käest ei saa panna, enne kui viimane lehekülg loetud? Ma arvan, et on üsna loomulik, et ma naudin lugemist eestlastest ning eesti asjadest ja ma arvan, et suuremale osale teistele eestlastele meeldib samamoodi, lugeda, vaadata, kuulata just Eestiga seonduvat, kuna need lood kõnelevad meist endist. Nii puudutas eriliselt mind see, et leid-sin raamatust armsa jupikese oma lähedase sõbranna kohta. Kardetavasti saavad aga meie sarkastilisest ja kuivast huumorist ning meie filmidest aru vist küll ainult eestlased ise. Ka kirjanik ütleb: ”Eestlaseks olemisel võib tõepoolest olla teatav mõte.”
Tol õhtul saingi sõbranna raamatule autogrammi ja ostsin endale päris oma ka. Küsisin Justini käest, et kumb on parem, kas ingliskeelne või eestikeelne, tema soovitas eestikeelset. Ostsingi endale emakeelse. Nii nagu ”Minu Eestit” lugedes võib äratundmist kogeda igal leheküljel, on sama mulje lugedes Epp Petrone ”Minu Ameerikat”. Märkasin ennast tihtipeale naerma turtsatamas ning mõttes hüüatamas, et minu abikaasa arvas samamoodi või ütles samamoodi ja Ameerika kohta lugedes saate aru, et täpselt nii need asjad ju ongi. Olgu nad siis imelikud või mitte, aga väga omased kõigile, kes vähegi ise asjaga kursis. Võib-olla seetõttu armastavadki inimesed lugeda ja vaadata ning kuulda asjadest millest nad juba teavad, kuid mille keegi teine on ilusti sõnadesse pannud. Justin jutustas meile iseenda ja Epu raamatutest, oma elust Eestis, perest ja lastest ja tööst. Lisaks saime veel kõige kohta juurde uurida ja pärida.
Kuna meie kohtumine oli arginädala viimase päeva hilisel tunnil, mõtlesin tükk aega, et kas ma jaksan minna. Lõpuks leidsin kaaslase ja olin rahul, et läksin. Oli kohalikke eestlasi ja Eesti-huvilisi teisigi piisavalt kohale sõitnud. Kõigile neile armsatele kaasmaalastele, kes tol õhtul koduseinte vahele jäid – iga kord kui te olete kahevahel, kas tulla Eesti Maja üritusele või mitte – otsustage ikka positiivselt ja tulge kindlasti!! Need õhtud on väärt kohal olemist.
Ja nüüd kõik lugema, sest teine osa ilmub varsti!
Christel Strömberg
