Ma polnud kaua aega käinud meeskoori Forestalia lauluproovis. Imelik – mida rohkem sa puudust tunned millestki, seda raskem on sellega jälle alustada. Tahtsin osaleda Forestalia suvelaagris, kus õpiti uusi laule sügistalveperioodiks, aga olin liiga seotud igasuguste kohtumistega, mis langesid alati reedestele päevadele, kui olid proovid, samas olin ma mures päikesepargi saatuse pärast oma talu maadel.
Tõnu Naha, Forestalia president, küsis enne jõule minult otse, kas ma olen ikka veel huvitatud nendega koos laulmisest. Muidugi soovin ma aktiivselt koori töös osaleda, seda enam, et minu naabri poeg Kuno Kerge, kes mind omal ajal Forestaliasse viis, töötab koori juures koos dirigent Alo Ritsinguga. Kunot aga tean sellest ajast, kui ta oli väike poiss, mängis trompetit, hiljem kitarri ja me laulsime koos. Sel aastal sai ta Ernesaksa stipendiumi, mis on suur au. Maailm on väike – mina olen laulnud Gustav Ernesaksa venna kõrval New Yorgi Meeskooris! Aga see oli palju aastaid tagasi.
Eelmisel reedel sõitsingi bussiga Võrru. Kahjuks olin jäänud viis minutit hiljaks, et jõuda Tartu bussile. Pidin tund aega ootama järgmist bussi. Piletimüüja soovitas mulle nende uut kohvikut. Kohvik oli mitu korda käest kätte käinud ja nüüd oli siis jälle avatud – seega uus vana kohvik. Olin oma peas vahel hellitanud mõtet, et võiks Võru bussijaamas ise kohviku avada. Nii mõtlesin ikka, kui Tartusse sõitsin. Oli ilus kujutleda, kuidas hommikul vara värsked saiad lõhnavad, tulevad hommikused lehed ja bussi ootavatel inimestel on hea mõlemat nautida.
Astusin kohvikusse ja kohtusin otsemaid kahe naeratava inimesega, Kaisa ja Paveliga. Mul oli tund aega, et süüa hommikust. Heitsin pilgu peale nende võileibadele ja märkasin seal tuunikalasalatiga võileibu, mille kõrvale tellisin ka kohvi. Pavel näitas mulle nende teadetetahvlit, millelt võis lugeda, et neil on väga mitut sorti kohvi. Tellisin cappuccino ja sain selle peale ka ühe toreda naeratuse. Võileib ja kohv olid suurepärased. Kaisa ja Pavel on kõvasti pingutanud kohvikuga. Kui ma avaldasin kahtlust, kas nad hakkama saavad, siis nad naersid rõõmsalt ja vastasid, et nad teavad, et see töö ei ole kerge, aga nad katsetavad kõigele vaatamata.
Kaisa on kohalik, ta on töötanud mitu aastat Iirimaal, seal ta kohtuski Paveliga Slovakkiast. Me ajasime juttu. Kaisa rääkis:
“Viimased aastad oleme elanud ja töötanud välismaal, peamiselt erinevates kohvikutes ja restoranides, kogudes nii hulgaliselt töökogemust.
Idee avada oma kohvik tekkis juba ammu. Nii kolisimegi 2016. aasta veebruaris Eestisse elama. Kohvikuks sobivate ruumide leidmisega oli küll pisut raskusi, ent lõpuks leidsime meile sobiva koha Võru bussijaamas.
Oleme olnud avatud alates 2016. aasta 20. detsembrist.
Meie põhitooted on kohapeal valmistatud värsked sõõrikud ning erinevad kohvid ja muud soojad joogid. Lisaks pakume igapäevaselt erinevaid võileibasid, suppe, saiakesi jne.
Me soovime kutsuda kõiki meid külastama, proovima meie maitsvaid tooteid ja lihtsalt mõnusalt aega veetma.”
Ma usun, et me peame kõiki, kes tulevad tagasi kodumaale, toetama ja soovima neile jõudu oma unistuste elluviimisel.
Bussis Tartu poole sõites meenus mulle lause – alati on ruumi veel ühe inimese jaoks, kui ta on hea inimene.
Viido Polikarpus
