Pärast Eesti taasiseseisvumist taastatud Maarjamäe saksa sõjaväekalmistul Tallinnas on Voldemar Pärlini nimi kivisse raiutud.
Foto J. Haud erakogust
Tartumaa kaitselahingute kangelane soomepoiste ülem kapten Voldemar Pärlin
Voldemar Pärlin sündis St. Peterburgis 28. märtsil 1904. Ta sai 1944. aasta 2. septembri hilisõhtul surmavalt haavata Punaarmee ööpommitaja visatud pommi kildudega ja suri Vinni rindehospitalis 12. septembril.
Voldemari isa Gottlieb (Kustav) Pärlin sündis 25. juunil 1866 ja suri 17. novembril 1940 Tartus, ema Anna-Lowisa Pärlin (neiuna Bluart) on sündinud 29. augustil 1869 ja tema surmaaeg on teadmata. Vollil oli kolm vanemat õde: Ida Maria Soonberg-Soonpää, Alma Elvine Pärlin ja Emma Helene Pärlin ning Vollist noorem vend Johhanes Pärlin. Voldemar Pärlin abiellus Feliitsia Pärliniga (neiuna Mikk, ka Mikko), kes sündis 13. juunil 1914 Pärnus. Tema surmaaeg on teadmata. Voldemaril ja Feliitsial oli kaks last, kelle andmeid seni pole õnnestunud tuvastada.
Pärast kohustusliku ajateenistuse läbimist Eesti Kaitseväes otsustas V. Pärlin 1924. aastal astuda Tondi sõjakooli. Volli (nii hüüdsid teda sõbrad) õpingute algusesse sattus 1924. aasta 1. detsembril toimunud Kominterni ja Venemaa mahitatud relvastatud mässu mahasurumine ja kaaskadettide hukkumine, mis karastas tulevase ohvitseri ja juhi iseloomu.
Tondi sõjakooli lõpetamise järel, 24. august il 1927, saadeti nooremleitnant Voldemar Pärlin teenima 1. Ratsarügementi Tartumaale. Seal möödus kogu tema edasine sõjaväe tegevteenistus. Veebruaris 1940 ülendatakse V. Pärlin kapteniks.
1940. aasta juunipöörde järel, kui Eesti kaitseväest moodustati augustis – septembris 1940 22 . territoriaalkorpus, määrati kapten Voldemar Pärlin 182. diviisi 232. laskurpolgu finantsteenistuse ülemaks. Polk viidi 28. juunil 1941 marsi korras läbi Petseri Porhovisse Vene-Saksa rindele. Voldemar Pärlin ja veel ligi viis tuhat eestlast, kes ei soovinud võidelda nõukogude korra eest , läksid 10.-11 . juulil 1941 saksa poolele üle. Eesti omavalitsuse kaasabil ta paari kuu pärast 9. novembril 1941 Valgas vabastati ja sai pere juurde Tartusse koju Mäe tn 33.
Sõjaväeteenistusse, n ü ü d juba saksa poolel, astus V. Pärlin 1942. aasta alguses ja määrati 33. Eesti politseipataljoni ülemaks. Pataljon teenis sügiseni 1942 Leningradi rindel Oranienbaumi all, kus ta kandis suuri kaotusi. Järgnes kapten V. Pärlini ja 29. Eesti politseipataljoni ülema major Joann Peikeriühine pöördumine Eesti omavalitsuse juhtide poole, et saavutada pataljonide rindelt tagas itoomist Eestisse täiendamisele. Mõlemad ohvitserid aga anti hoopis sõjakohtu alla, nad degradeeriti ja saadeti Volhovi rindele. Pärlinil ja Peikeril õnnestus põgeneda Soome. Alates 28. oktoobrist 1943 teenib kapten Voldemar Pärlin Porokyläs, eesti vabatahtlike õppelaagris.
19. veebruaril 1944 moodustati Soome sõjaväes Jalkalas eestlastega mehitatud jalaväerügement nr 2 0 0 (edaspidi JR200). Jalkalas määratakse ratsaväe kapten Voldemar Pärlin 1. pataljoni aseülemaks (pataljoni ülem oli Soome ohvitser Eero Kivelä).
Koos JR200 I pataljoniga tegi kapten V. Pärlin 10. Juunist kuni 15. juulini 1944 kaasa rasked tõrjelahingud Viiburi lahel ja 16. juulist (sellel päeval määratakse V. Pärlin juba I pataljoni ülemaks) kuni 12. augustini Vuoksel.
Soomes langes tõrjelahingutes vähemalt 180 soomepoissi.
Seoses Eestis tekkinud ohtliku rindeolukorraga levisid rügemendis meeleolud sõita Eestit kaitsma. Marssal Mannerheim kuulutas 16. augustil 1944 JR200 rügemendi laialisaadetuks ja eesti sõjamehed suunati laevaga Paldiskisse. Soomepoisid läksid vabastama oma isamaad. Laadimise lõpuks läks laevale 1752 võitlejat, neist 168 ohvitseri ja 162 allohvitseri. Septembri alguses tuli Soomest lisaks neile veel 40-50 mereväelast ja umbes 200 maaväelast. Soome jäi maha ligi kompanii jagu (umbes 170) endist JR200 meest, kes pärast 23. septembrit läksid Rootsi.
JR200 võitlejad tagasi Eestis
Eestis 19. augustil 1944 kell 10.40 Paldiskisse saabunud soomepoiste rügementi juhatas nüüd kapten Voldemar Pärlin.
Osutus, et Soomest saabunud meestel tuli anda saksa sõduri vanne.
Kahest JR200 pataljonist moodustatud I pataljoni ülemaks saab kapten V. Pärlin, võitlejaid on selles ligi 800. Pataljon saadeti 25. augusti 1944 õhtupoolikul Hiiu raudteejaamast Tartu rindele.
Vahepeatustega Jõgeval ja Naval jõuti sihtpunkti Mullaveresse, kus asus ka rong Tartu rindelõigu saksa staabiga. Pataljon kandis nüüd nimetust 20. Eesti diviisi 46. jalaväerügemendi kolmas pataljon.
Soomepoiste pataljoni kaitselahingud Tartu rindel
Punaarmee oli murdnud ennast saksa rindest, 25 kilomeetrit Tartust põhjas, läbi ja hakkas ohustama Sinimägede grupeeringut. Pärlini pataljon sai ülesande 27. augustil liikuda Voldi suunas ja koos 37. politseipataljoni ja omakaitse meestega blokeerida Tartu – Tapa raudtee. Juba jalgsimarsil olid Punaarmee suurtükitulest esimesed haavatud, kes viidi Palamuse välihospidali. Samal õhtul jõuti Tabiveresse puhkama, et järgmise päeva hommikul vabastada Pupastvere.
Kolm päeva (28.-30. august) vahetpidamatult rünnates vabastas III pataljon 28. augustil Pupastvere, 29. augustil Õvi küla ja 30. augustil jõudis kapten V. Pärlini pataljon Emajõe äärde välja. Lahingus hävitati Punaarmee 282. diviisi staabi julgestusjõud ja staap, langesid nii diviisi komandör kui ka komissar. Esimeses lahingus kaotas meie pataljon 34 meest langenutena ja 170 sai haavata. Soomepoistele anti selle lahingu eest 43 II klassi Raudristi ja kapten Voldemar Pärlinile I klassi Raudrist. Üle jõe paistis Tartu, aga sakslased peatasid pataljoni edasiliikumise, sest nähes soomepoiste võitlusvaimu, otsustasid sakslased neid kasutada ainult ettevalmistatud rünnakuks.
Kapten Voldemar Pärlin. Foto teenistuslehelt
Juba esimese septembri õhtul marssis pataljon kirde suunas. 2. septembril marss jätkus Pilka ja Möllatsi külade suunas, kavandati öine puhkepeatus Vesneri mõisas. Õhtutaevas hakkas kostma läheneva lennuki mootori mürinat. See oli Punaarmee ööpommitaja. Jalavägi varjus teelt pargipuude alla. Mõisa hoovi kukkunud pommi killud haavasid mootorratta külgkorvis istunud pataljoniülemat, adjutanti nooremleitnant B. Zeisigi, käsundusohvitseri nooremleitnant A. Laost ja veel nende lähedal olnud nelja võitlejat. Kapten Pärlinit tabasid pommikillud põlvedesse, kätte, õlga ja näkku. Kui pataljoni arst leitnant I. Sulg ta haavadele sidemeid pani ütles kapten Pärlin: “Kahju, et ülesanne jäi pooleli. Pojad, kui minuga midagi juhtub, siis teadke, et olen lõpuni teiega.“
Mõisast saadud veoauto kastis mahalaotatud kuuseokstel evakueeriti kõik haavatud Vara välilaatsaretti Voldi lähedal. Vaatamata rasketele haavadele suutis Pärlin laatsaretis B. Zeisigile tunnistada, et otsus kodumaale appi tulla oli üks tema elu paremaid otsuseid!
Uus pataljoni ülem leitnant Karl Pärnoja luges, et nüüd on 600 mehest järgi 300. Juba 7. septembri hommikul osales pataljon koos 300 omakaitse mehega rünnakul Tartu põhjaküljel Meeri külas. Likvideeriti sissepiiratud vastase grupp. Kolm päeva hiljem (öösel vastu 13.09) ületas pataljon Emajõe.
Kurb teade Vinnist
Voldemar Pärlini vigastused osutusid raskemateks, kui esialgu karta osati. Arstid amputeerisid tal 11. septembril halvaks läinud haavatud jala. Pärast operatsiooni külastas teda kiiruga kohale saabunud abikaasa Feliitsia Pärlin, kelle lahkudes oli raskelt haavatud kapten kõrgendatud meeleolus. Öösel aga avanes jalaköndist ootamatult verejooks. 12. Septembri öösel kapten Pärlin suri suure verekaotuse tõttu.
Leitnant K. Pärnoja saatis lipnik Ants Lahi koos nelja võitlejaga Vinni hospidali Lääne-Virumaale appi pataljoniülemale riiklikke matuseid korraldama ja pataljoni esindama. Kapten Pärlini kirstupanek toimus 16. septembril 1944 kell 13.30 Tallinnas Jaani kirikus praost Tähevälja teenimisel.
Soomest tagasipöördunud eesti meeste pataljoniülem leidis kangelassurma võitluses kodumaa vabaduse eest.
Herbert Lindmäe kirjutab oma raamatus „Suvesõda Harjumaal 1941“, et Maarjamäe kangelaskalmistu haudade ritta kerkis 16. 09.1944 värske sangarikalm, kuhu sõjaväeliste austusavaldustega sängitati mulda kapten Voldemar Pärlin (vt tema nimi hauaplaadil eespool). Koos temaga tuletame meelde ka teisi Pärlini lahingukaaslasi, kes Tartu all andsid kodumaa eest oma elu. Kokku langes Eestis 1944. aasta kaitselahingutes 62 soomepoissi. Soomepoiste pataljon on kangelasliku võitlusega endale kirjutanud kustumatu nime.
Kapten Voldemar Pärlini soomepoiste pataljon, millest oli 19. septembri õhtuks järel vaid kaks ohvitseri – Karl Pärnoja ja lipnik Otto Peters – ning umbkaudu 40 võitlejat, võitlesid ülekaaluka vastasega kuni lõpuni.
Järelejäänud JR200 mehed taandusid koos sakslastega, põgenesid üle mere Rootsi, läksid metsavennaks või peitusid ohutus kohas heade inimeste juures.
Autor: Jaak Haud
kolonelleitnant erus
8. august 2017
Artikli autor ootab tagasisidet selle artikli kangelase, kapten Voldemar Pärlini abikaasa Feliitsia ja nende kahe lapse kohta. Eesti arhiivides neid andmeid ei ole leitud, kuid on suur tõenäosus, et Feliitsia Pärlinil õnnestus koos väikeste lastega põgeneda.
Kuna nad olid Saksa armees teenides hukkunud ohvitseri kapten Voldemar Pärlini pere, siis võidi neid ametlikult evakueerida Saksamaale. Kuid kõik need on minu oletused.
Oleksin väga tänulik, kui väliseesti arhiivide valdajad suudaksid seda Pärlinite perekonna saladust lahendada!
Lugupidamisega,
Jaak Haud
