2011. aasta viimasel ühisel lõunal Los Angelese Eesti Majas oli meil võimalus lähemalt tutvuda filmioperaator Alar Kiviloga. Härra Kivilo sündis Kanadas, Montrealis, eestlastest sõjapõgenike perre. Tema karjäär on aga toonud ta Los Angelesse, otse filmitööstuse südamesse.
Eestlasele omaselt tagasihoidlikult mainib hr. Kivilo, et kui keegi ütleb filmi kohta, kus tema kaasa tegi, et see oli hea film, väga usutav ja liigutav, siis sellest piisab. Kui aga hakatakse detailselt kommenteerima, et küll selles filmis oli näiteks ilus päikeseloojang, siis see on märk, et midagi on läinud valesti. Hea operaatori tunnus on see, et ta ei tõmba oma tööle tähelepanu. Filmioperaatori töö ei ole vaid tehniline ülesanne sättida õige ava objektiivile ja teha ilus pilt. See amet on palju peenem ja mitmekülgsem.
Läbi aegade on jutud olnud inimkonna osa. Vanasti koguneti lõkke ümber ja jutustati jutte. Tänapäeval juhtub seda üliharva. Selle asemel läheme me kinno või istume televiisori ette ja vaatame filmi. Filmi puhul on jutustajaid kaks: režissöör ja operaator. Režissöör suunab näitlejaid, jutt tuleb läbi sõnade, liigutuste ja pilkude ellu. Operaator aga tõlgendab režissööri nägemust, selle jutu sisu, jutu teemasid ja teeb selle reaalseks, teeb selle pildiks. Filmioperaator on põhimõtteliselt filmi kaasautor.
Uue filmiga tööle asudes loetakse käsikirja eelnevalt väga põhjalikult, võimalik et 10 korda. Mitte, et seda pähe õppida, vaid et saada tunnetus, kus lõpeb üks stseen ja algab teine, kus on visuaalsed üleminekud. Režissöör ja operaator töötavad koos käsikirja mitu korda läbi, panevad paika, mis meeleolu mingis stseenis peab olema, ja millisel näitlejal hetkel peab olema põhirõhk. Operaator on kui režissööri silm, kes tõlgendab tema ettekujutust. See on loominguline protsess, mis nõuab kogemust ja kunstimeelt.
Igale filmile tuleb omamoodi ette valmistuda, uurida vastavat ajalugu, olustikku, lugeda, vaadata filme ning teha uurimustööd. On vaja end võimalikult lahtiseks muuta, lasta kujutlusvõimel lennata, aga samas peab olema ka plaan, kuna film on kallis projekt ja nagu elus asi, mis areneb ja liigub. Võtteplatsile saabudes peab olema valmis reageerima ja tihti oma kõhutunnet usaldama.
Filmioperaator jutustab juttu, mis on stsenaariumis üles kirjutatud, kasutades selleks pildikeelt. Operaator tõmbab tähelepanu tähtsatele detailidele, ta suunab vaatajate pilke, et need paneksid tähele, mis toimub näitlejate silmades, liigutustes ja tegelaste hinges. Operaator loob meeleolu ja tekitab pinget. On väga oluline, et operaator tunneks montaaži, sest filmimontaaž loob uusi mõtteid. See, kuidas erinevad kaadrid kokku monteeritakse, tekitab emotsioone ja viib jutu edasi. Mõnikord on huvitavad kaameravõtted stsenaariumisse sisse kirjutatud, kuid üldiselt juhtub seda väga harva. Operaator on jutustaja, kes ei räägi sõnadega, vaid pildikeelega, mis koosneb viiest elemendist: valgus, kompositsioon, fookus, värv ja liikumine või mitte liikumine.
Valgus ja kompositsioon. Mis toimub kaadris, kus on see raam, kuhu on pearõhk pandud, kas peanäitleja on ligidal või kusagil kaugel. Kompositsioonimängud on väga tähtsad. Üks alagrupp kompositsioonis on filmiobjektiivid. Igal kaamera ob-jektiivil on oma eripära ja iseloom. Kui tehakse lähivõtteid ja suuri plaane, tõmbab see tähelepanu näitleja näole ja silmadele, taust läheb pehmeks ja on fookusest väljas. Mida ligemal sa oled, seda reaalsem tunnetus tekib. Valgustust sättides saab tihti ka ära kasutada hetke olukorda, huvitavaid varjundeid, oleneb kas stseen toimub päeval või õhtul. Valgustus muutub siis muutub ka meeleolu.
Fookus on huvitav ja väga oluline osa filmikeelest. Filmi võttegrupis on inimene, kes kontrollib fookust (focus puller). Tema ülesanne on hoolitseda, et näitlejad on fookuses. Näiteks inimene on kaugel ja hakkab järjest ligemale tulema, et ta fookuses püsiks, siis tuleb seda pidevalt sättida. See on üpris tehniline töö. Üldiselt on nii, et kui keegi filmis räägib, siis fookus on selle inimese peal ja tehakse suur plaan. Võib aga väga huvitava efekti saavutada, kui hoida fookus hoopis selle teise karakteri peal, kellele see sõnum on suunatud. Näiteks kui antakse edasi kurb sõnum, et siis näidata inimese reaktsiooni. Kaamera kerib lähemale ja see tekitab publikule tunde, kuidas oleks reaalselt kurba sõnumit kuulata.
Värv. Kõige esmane otsus värvi suhtes on, et kas film tuleb must-valge või värviline. Värvidel on suur mõju ja siin tulevad mängu ka peakunstnik ja kostümeerija. Kõik oleneb, millest on jutt, millised on emotsioonid, ja selle põhjal tehakse ka otsused. Tänapäeval saab digitaalselt värve muuta, korrektuure teha ja töödelda, aga on oluline, et on olemas põhikontseptsioon, mis värvi üks või teine stseen peaks olema. Aju hakkab reageerima, kui kaadris on midagi teistmoodi, tekib energia.
Liikumine. On palju viise, kuidas kaamera saab liikuda. Aegajalt kaamera ei pruugigi üldse liikuda, liigutatakse hoopis näitlejaid. See tekitab tugevat pinget, tõmbab publiku kaasa, kõik jälgivad peategelast. See, kuidas üks kaader tekitab üht emotsiooni ja teine teist, on väga müstiline. Võtteplatsil operaator uurib võttepaika tükk aega, enne kui otsustab, kuhu kaamera pannakse.
Operaator otsib alati visuaalseid kajasid, kus kordub praktiliselt sama kaader, aga karakteri muutus on võimendatud. Kui karakter ei muutu, siis film ei liigu ka edasi. Operaatori töö on seda muutust näidata, nii et publik saaks sellest aru ja saaks sellest elamuse. Filmi kõige tähtsam osa on karakterid, nende otsused, mida nad teevad ja kuidas nad neid teevad, selles ongi filmi elu ja see tõmbab kaasa. Operaatori töö on abstraktsed tunded tõlkida reaalsusesse, nii et need jutustuseks muutuksid. Operaator üritab luua usutava maailma, kuhu publik sukeldub, kui seda aga hakata liialt viimistlema, siis kaob spontaansus ja realistlik tunnetus.
Karin Kuljus
