Mardid tulid külla. Foto: Aili Vahtla
Eestis on kätte jõudnud kuues aastaaeg, pimeduseaeg. Õnneks on juba üle nädala maas paks lumevaip ja lund sajab aina juurde. Mulgimaal öeldi, et kui mardid valged, siis kadrid mustad. Ja kui kadrid mustad, siis jõulud valged. Nii võib lootusrikkalt oodata kauneid valgeid jõule.
Õnneks peab meie noorsugu lugu vanadest rahvakommetest ja nii mardi- kui ka kadripäeva eelõhtul ehk siis “mardilauba” ja “kadrilauba” on õues ukse taga kuulda laulu, kuidas ikka kõik sõrmed-varbad külmetavad ja kui kaugelt maalt on tuldud. Väikestes asulates ja linnades on omakandi lapsed tuttavad ja nii pole hirmu lauljaid tuppa lasta. Vanarahva kombeid aitavad meeles pidada lasteaiakasvatajad ja kooliõpetajad. Lastel on teada, kuidas tuleb käituda, kombestik on nagu rituaal, mida pead oskama teha. Ja mis seal salata, päeval enne oodatud õhtut ostetakse poest palju kommi ja küpsist. Mõni vanake, kes poodi ei saa, hoiab münte varuks. Ükski laulja ja õnnetooja ei jää tühja kotiga. Meie kandi lapsed oskavad soovida viljaõnne, rahaõnne, lasteõnne ja head tervist. Minnes visatakse koridori või kööki herneid, riisi või viljateri ja lausutakse “õnne kodule”, et käidud kodus oleks kuni järgmiste “sanditamisteni” kõik hästi.
Järgmisel päeval on kogukonnas kuulda, kui mitu punti kellegi juures käis. Ollakse isegi pisuke rõõmsad, kui naabri juures käidi vähem. See on ju nii eestlaslik, et ikka tahetakse olla naabrist parem.
Kummaline, kuidas aastakümned mööduvad, aga kombed ei muutu. Ise lapsena ligi 40 aastat tagasi käisime naabritüdrukuga samuti “santi ” jooksmas. Valmistasime ette paraja eeskava, sest naaber oskas lõõtsa mängida ja koos siis laulsime. Meie kavas olid “Viljandi paadimees”, “Kaks laulijat”, “Noorusraal kolm lille kasvasid” ja lõpetuseks ikka midagi lustlikku, et saaks perenaise või -mehega tantsu lüüa. Kott oli kahe peale üks ja pärast oli tore kraami jagada. Eks natuke hirm oli pimedas käia ka. Tol ajal oli tänavavalgustus kehv ja helkureid polnud, aga mu isa oli alati meiega kaasas. Ootas tänaval, noh moepärast luuavars kaasas!
Tore, et igal maal on omad kombed. Eks praegusel ajal räägitakse Eestimaalgi Halloweenist, kuid “kommi-pommi” tahtjaid meil veel ei käi. Väiksemates maakohtades on pea iga kooli juures tegutsemas noortetoad, kus lapsed saavad õhtuti pärast kooli koos käia. Juhataja eestvedamisel mängitakse lauamänge, õpitakse rahvakombeid ja oma kandi murdekeelt. Vahel lihtsalt ollakse. Noored ei pea enam koosolemiseks õues külmetama.
Oleme küll väikese rahvaarvuga, aga väga suure rahvapärandiga. Õnneks on seda hästi hoitud.
Anu Laarmann
Mulgimaalt Mõisakülast
