NY Eesti kooli lapsed Long Islandil laagris. Lisa pilte NY Eesti Kooli facebooki lehel. Foto: Siiri Lind
Ma arvan, et New Yorgi Eesti Kooli juhataja Merike Barborak puhkas ennast suvel Eestis olles väga hästi välja. Ta ei jõudnud New Yorki tagasi tulles ära oodata, millal kool uuesti algab ja kutsus õpetajad ning lapsevanemad koos lastega augusti eelviimaseks nädalavahetuseks kooli. Kuna siinsetele eestlastele koolis käimine väga meeldib, tuli kohale 61 inimest. Aga et oleks väike vaheldus, siis kool ei toimunud mitte New Yorgi Eesti Majas nagu tavaliselt, vaid Long Islandi Eesti Majas, kus linnast väljas männimetsa all on suurepärased tingimused kõikvõimalike laagrite korraldamiseks.
Merike tegelikult ei kulutanud Eestis aega ainult puhkamiseks vaid käis Pärnus kursustel, kuulates teiste hulgas õpetaja Lea Maibergi loengut. „Kas sa tuleksid meie kooli õpetajatele ka oma kogemusi jagama,“ küsis Merike Lealt. „Jaa, tulen hea meelega,“ ütles Lea. Natukese aja pärast küsis igaks juhuks, et kuhu kooli tuleb tulla. „New Yorki,“oli vastus. Lea üllatuseks ei olnudki seekord vastuseks Tartu ega Tallinn, aga jah sõna oli antud ja tuli tulla. Õnneks kuulub spontaansus õpetajate iseloomujoonte hulka ja neljapäeva õhtuks oli Lea New Yorgis.
Reedel näitasin Leale mõne tunni jooksul Manhattanit ning siis sõitsime koos NY Eesti Kooli õpetaja Kadri Krooni perega Long Islandi Eesti Majja. Seal ootasid meid soe vastuvõtt ja tugev õhtusöök. Nagu siinsetel eestlastel kombeks, teevad vabatahtlikult süüa laagris osalevad lapsevanemad. Ka on kombeks, et söök on värske, kodune ja väga hea ning seda saab liiga palju.
Peale sööki mängis õpetaja Teve Guerra lastega rahvamänge. Selleks ajaks, kui uneaeg kätte jõudis, olid lapsed juba omavahel kokku leppinud, kes kelle telgis magab. Lapsevanematel jäi üle ainult olukorraga leppida ja endale ka koht leida.
Hommikuks äratuskella polnud vaja. Maal elavad ju päris kuked, kes kirevad nagu jaksavad. Seega kell kaheksa olime lauas, sõime putru ja võileibu. Peale sööki tegid lapsed Kadri Krooni juhendamisel suure küpsisetordi, sest kooli õpilasel Heikkil oli 11. sünnipäev tulemas. Eriti tublid torditegijad olid poisid, pidasid lõpuni vastu. Tüdrukud kadusid poole töö pealt vaikselt õue. Tort pandi külmkappi õhtut ootama.
Hommikupoolikul osaleti kunsti- ja käsitööklassis (joonistati T-särkidele mustreid ja punuti käepaelu, joonistati suurele paberile üksteise piirjooni ja värviti need pildid hiljem ära. Peale seda toimusid perekondlikud võistlusmängud (ussimäng, kukepoks, kotijooks, vägikaikavedu, kartuliveeretamine jms.) Kotijooks meeldis osadele emadele nii väga, et nad kekslesid kartulikottides ringi ka peale võistlust. Tore ikka vahel ise jälle laps olla.
Kuna Long Islandi Eesti Maja maaalal on bassein, siis muidugi said kõik, kes tahtsid, ka ujuda.
Osa lapsi tegeles konnade otsimisega ja mõni õnnelik leidis liblikatõugu. Kõik kokkukorjatud väikesed elusolevused taheti koju lemmikloomadeks viia, aga millegipärast emade kõrvad läksid selle jutu peale kiiresti lukku. Ja ilma ema loata ei saa ju omale looma koju viia. Nii et konnad ja ussikesed said pärast ikka oma päriskodudesse tagasi minna.
Kui Birgit Rose, Eda Volmeri ja Reet Taggeri valmistatud lõunasöök oli ära söödud, oli lastevanematel aeg koolipinki Lead kuulama istuda ning lapsed said minna ajalooõpetaja Aleksandri käe alla jalgpalli õppima. Aleksander Kroon (17) on NY Eesti kooli kõige noorem õpetaja, ta õpetab lastele Eesti ajalugu.
Õpetaja Lea Maiberg õpetab NY eesti kooli poistele õiget vägikaikavedu. Foto: Siiri Lind
Lea Maiberg on eesti keele õpetaja Tallinnas vene õppekeelega Tähekese lasteaias. Kuidas õpetada lastele keelt, mis ei ole emakeel, näitas Lea läbi mängude, mis suurendavad laste sõnavara. Tema räägib oma tundides ainult eesti keeles, tema õpilased on erinevatest rahvustest, aga kõigi nende emakeel on vene keel. Laste sõnavara aitavad suurendada rutiinsete kordustega sõna- ja laulumängud. Lapsevanemad saavad kasutada oma loovat mõtlemist, muutes huvitamaks näiteks ka sellist tavalist mängu nagu „Kes aias“. Kes peale mesilase veel aias võivad olla, sõltub vanema ja lapse fantaasiast ning mäng annab läbi pideva kordamise võimaluse õppida uusi sõnu.
Lea oli Eestist kaasa võtnud mahuka õppematerjali ja uusi lasteraamatuid, mille abil on hea lapsi õpetada. Lapsevanemad kuulasid loengut suure huviga, mängisid rõõmuga Lea juhendamisel laulumänge ja esitasid küsimusi.
Peale loengut koguneti vaatama, mida lapsed jalgpallitrennis õppinud olid, algas jalgpallivõistlus. Valiti kaks kaptenit, kes moodustasid oma võistkonnad ja mängida said kõik, kes tahtsid.
Siis oli lastel aeg kooli minna – Lea viis läbi sõnamängude näidistunni, milles lapsed osalesid suure huvi ja hasardiga. Lea kiitis hiljem mitu korda, kui head ja julged suhtlejad lapsed ta tunnis olid.
Peale õhtusööki, mille valmistasid Birgit Rose, Kadi Kaaret ja Reet Tagger kogunesime torti sööma. Laulsime Heikkile tema vanavanemate Aire ja William Salmre algatusel sünnipäevalaulu. Seejärel kogunesime lõkke ümber, et laulda koos tuntud seltskonnalaule. Viisi aitasid pidada Pia Polikarpus kitarril ning Kadri Kroon ja Kadri Sepp, kes olid kõige julgemad lauljad.
Valdur Pratka oli päeval saunaahju tule teinud, laagrisse tulnud mehed kütsid kordamööda ahju edasi ja laulmise vahepeal sai igaüks kes tahtis, sauna minna. Saime teada, et Long Islandi Eesti Majas köetakse sauna igal reedel ja kes tahab, võib siis sauna minna. Samuti võib sauna kütmist mõnel muul ajal paluda, kui tuleb tahtmine minna sõpradega korralikku eesti sauna.
Mõnusalt hubane õhtu kestis keskööni ja lõpuks leppisime Kadri Krooniga kokku, kui palju pannkooke ta hommikul teeb.
Pühapäev oli ilus päikeseline, hommikusöögi jätkuks rääkisime koolijutte ja pidasime uue õppeaasta plaane. Saime veel ujuda ja oligi aeg hakata koju sõitma. Kellel kojuminekuga kiire polnud, aitas maja korda teha.
Selle, et naaberaias elavad kaks kukke oma igahommikuseid dialooge kella kolmest öösel alustasid, andsime andeks ja oleksime hea meelega Long Islandi mändide alla terveks nädalaks õppima ja mängima jäänud. Või nagu väike Lydia ütles Johannale: „Ma võiksin jääda siia igaveseks“.
Siiri Lind