Postimehe 160. aasta sünnipäeva puhul ilmuvast rubriigist “Miks ma olen siin” – st elan Eestis, lugesin ma inglase Daniel James Colli vestet (Postimees 27. nov. 2017 – arvamus/kultuur) ning olin üllatatud, kui reaalselt ja tähelepanelikult ta eestlasi ja Eesti kultuuriajaloo valdkonda on vaadelnud.
Ta lahangud Eesti ja eestlase üle on huvitavad ja ühtuvad suurel määral meie endi vaadetega. Vähe on erinevate erialade inimesi, ka ajakirjanikke, kes on palju reisinud palju ja vaatamata kokkupuutele teiste rahvuste ja kultuuridega ometi nii selge pilguga tajuvad rahva põhiolemust, kelle tähelepanekutes ja Colli kirjeldustes on näha tõsist süvenemist ja arusaama, kui ta nimetab Eesti vastupanu ja vabaduspüüdlusi ning vastupidavust kui ühte tõsielu ajaloodraamat, mida tasuks linastada. Daniel James Colli on sisenenud eestluse igapäevaellu ja eestlaste saavutustesse viimase 100 aasta jooksul, aga ka varasema ajaloo radadesse ja oskab seda nüüdisaja piltlikes väljendustes hästi, isegi teatud mõttes humoorikalt esile tuua. Tõeline pärl. Tänu temale!
Jääb vaid märkimata üks tõik, mis seisab eestlase eneseusu ja kõikide saavutuste taga ja mis on võimaldanud eestlastel sellist intentiteeti ja vastupidavat eesti hinge, kuid mis on jäänud ja jääb isegi paljudele praeguseaja inimestele kahe silma vahele. See on eesti muld – Eesti Maa! Ega muidu laulikki ei ütle: “Eesti muld ja Eesti süda, kes neid jõuaks lahuta”. Läbi aastasadade oli eesti talumees pidevas suhtes maaga. Põllumees oli see, kes haris maad, aga maa haris ka tema hinge.* (“Vaim ja Muld” – A. Käbin 1975 Torontos). Maa oli püha, sealt ei võrsunud ainult vili, vaid mullast sai oma elujõu ning mentaliteedi ka taluinimese hing. Tänutundes hoolitses eesti põllumees orjaaegadelgi eesti maa eest, ta austas maad. Oma maa, oma talu ja muld ühendas teda ja andis vastupidavust ning lõpuks jõu luua oma riik. Mullast võrsus taluperemehe mentaliteet, muld kasvatas tema hinge, sealt pärines tema austus ja tänu loojale ja loodusele.
Eesti talupoeg oli Eestiriigi aluspõhi. Talust võrsunud haritlased ja põllumehed, vaatamata erimeelsustele, olid suutelised looma Eesti Vabariigi. Läbi ajaloo niikaua, kui eestlasel oli talu, oli oma maa, ei saadud eestlast hävitada. Seda on aga kahjuks lõpuks suutnud suurel määral läbi viia viimased võõrad valitsejad, kes olid eriti vihased taluperemeeste peale. Nüüdseks on eestlane hakanud võõrduma mullast, riik on hakanud hävitama maid ja metsi. Noored ei ole kasvanud maaga ühte: paljudele pole enam oluline, kas elukohaks on Eesti ja kas nad panustavad Eesti elukeskkonna heaks, kas aitavad ehitada ja hoida Eesti riiki ja loodust, kas nende lapsed kasvavad eestlasteks. Jääb küsimus, kas nüüdne eestlane suudab vastu panna järgmisele sajale aastale, olla oma maal peremees, hoida ja austada loodust ja maad – eestluse elujõudu.
Aime Andra
Artikli leiad siit:
