Polikarpuse perekond 50ndatel Lakewoodi Eesti Majas. Autori foto
Kohe on käes vabariigi aastapäev, aeg, mil me kuuleme arutlusi nende sündmuste üle Eesti ajaloos, kui me saavutasime iseseisvuse, ja nende sündmuste üle, kui me oma iseseisvuse taastasime pärast viiekümneaastast Nõukogude okupatsiooni.
Arvestades fakti, et Putin tahab taastada Nõukogude Liidu piirid, peame me olema tänulikud oma minevikus tehtud otsuste üle.
President Roosevelt ütles kunagi ühes raadiointervjuus, et kõige enam peame me kartma iseend.
Eks meie, eestlased, mäletame Jalta kokkulepet hästi ja teame, mida sellest karta oli, kui NSV Liit, USA ja Inglismaa jagasid ära Teise maailmasõja järgse Euroopa ja Aasia.
Olen sageli kaitsnud neid eestlasi, kes 1944. aastal põgenesid, kui siin läks olukord ohtlikuks. Keegi ei saa vaielda selle vastu, et nii natsid kui sovetid tapsid inimesi ilma igasuguse kohtuta. Nagu Stalin ütles – pole inimest, pole probleemi!
Enesekaitse ja enese säilitamise instinkt on piisavad põhjused, et põgeneda kurjuse küüsist. Neil, kes ei põgenenud, puudus tihti selleks võimalus või ei saanud nad aru, kui ohtlik oli kohale jäämine. Nii tuli paljudel veeta 25 pluss 5 aastat Siberis või jätta sinna oma elu.
Eesti on olnud eeskujuks paljudele teistele riikidele selles, kuidas parimal viisil jagada ühiskondlikku rikkust, et inimesed saaksid oma eluga uuesti alustada. Et heastada nõukogude võimu poolt tekitatud ülekohut, tagastati vara neile, kellelt see oli vägivaldselt ära võetud. Muidugi ei ole ükski süsteem täiuslik ja nii tekitati ka ülekohut, samuti leidus mittemõistmist.
Kõige tähtsam on aga see, et täna on Eesti Euroopa Liidus ja NATO-s.
Paar päeva tagasi astusid naabrid minu juurest läbi. Jõime tassikese kohvi ja muidugi ei saanud me mööda Ukraina sündmustest. Selles, kas Ameerika läheb Ukrainale appi, on mul oma kindel seisukoht.
Nafta on olulisel kohal kogu antud konfliktis. Esiteks Saudi-Araabia, mis on Ameerika huviorbiidis, ja teiseks Kaspia jõgikond, mis on Venemaa ja Euroopa huviorbiidis. Saksamaa huvides on säilitada Kaspia Venemaa kontrolli all (Saksa endine kantsler Schröder juhib Nord Streami). Euroopa Liit ei saa lubada, et ta ei soovi enam moslemeid enda hulka (seepärast jääb Türgi siit välja, kuigi ta on NATO liige). Ukraina ei ole NATO ega Euroopa Liidu liige, kuna Saksamaa pani Gruusia ja Ukraina kiirele liitumisele veto peale 2008. aastal. Kui seda poleks juhtunud, ei oleks Putin julgenud teha seda, mida ta praegu teeb.
Ameerika teab, et ta ei suuda võidelda ISISe vastu üksinda. Selleks et saada oma rahva toetust – kaitsta saudisid ja lääne naftahuve –, vajab ta ÜRO vaikivat nõusolekut. Venemaal aga on ÜRO-s vetoõigus. Et venelased ei astuks nende teele ette, täristab USA ilmselt niisama mõõka. Vaevalt, et kedagi huvitab tegelikult ukrainlaste saatus.
Täna lahkuvad meie haritud noored vabast Eestist, et leida õnne ja varandust laiast maailmast. Minu vanemad lahkusid sõja jalust teadmisega, et nad tulevad tagasi, kui Eesti on vaba Nõukogude okupatsioonist. Igal vabariigi aastapäeval tõmmati üles Eesti lipp ja lauldi Eesti hümni. Meie vanematel olid pisarad silmis, sest ei olnud enam nende noorusaegset paradiisi.
Nüüd on see paradiis jälle käes, aga väga vähesed on tulnud siia tagasi, sest elu on teinud oma korrektiivid.
Viimased kakskümmend aastat oleme võtnud vabadust ja iseseisvust kui iseenesest mõistetavat asja. Oma riigi sünnipäeval peaksime tõsiselt ja sügavalt selle üle järele mõtlema.
Viido Polikarpus
