Autor aastavahetusel Tais.
Maailma asjadega on juba kord nii, et vahel me vajame paremaks arusaamiseks vähemalt väikest distantsi, et näha pilti veidigi laiemas kontekstis. Olen kindel, et see distantsi küsimus on omaette asi, sest võta sa kinni, kus see meie silmale see õige distants peaks olema.
Kui tailaste jaoks oli uusaastaöö tähtis seetõttu, et oli täiskuu ja paljudele tööst vaba päev, siis meile eestlastele, kes 31. detsembril 2017 Kwai jõe ääres sooja ilma nautima olid kogunenud, oli aastavahetuse hetk kätte jõudnud. Asumine erinevates ajavööndites andis meile ajalise efekti, et saime üksteisele head uut aastat 2018 soovida ja siis oma lähedastele koju helistada, kes veel alles valmistusid viie tunni pärast uut aastat vastu võtma. Ehk on see ajaefekti tunne üheks õppetunniks meile kõigile, kui suhteline see ajaline võidujooks siis tegelikult on.
Me eestlastena pidevalt jookseme ajaga võidu, meid on lapsest peale õpetatud elama püüdega olla vähemalt meie naabritest “kiiremad”, “paremad”, “eeskujulikumad ja me unustame sageli selle, et seda paremust püüame me saavutada tegelikult oma tegevusi hoopis kellegi välise poolt kehtestatud mängureeglites mõõdetuna. Tai on maa, kus ametliku statistika järgi üheksakümmend protsenti elanikkonnast peaksid olema budistid. Mida aga tähendab budistiks olek ühe tailase jaoks, kellega sa juhtud näiteks hommikukohvi ajal džungli-hotelli avatud terassil kokku saama meie jaoks uue aasta varahommikul. Eestis on küllalt palju inimesi, kel on olnud võimalus kohata Eestit küllalt sageli külastanud Dalai Laamat ja lisaks kipume me mõõtma budistidegi maailma oma religioosse kogemusega. Meie jutukaaslaseks uue aasta hommikul oli Bangkokis juristiks õppinud vanem mees, kes on praktilisest juristi ametist siiski loobunud ning teenib nüüd elatist välismaalastele oma kodumaa tutvustamisega. Meie kohvijutt algas temapoolse selgitusega, et budismi ei tasuks võrrelda meil valitsevate kirikute rolliga. Tony enda tee budistlikus maailmas on olnud liikumine päris keerulisel teel. Tema ülikooliõpingud olevat omal ajal veninud aasta pikemaks just seetõttu, et noore mehena oli ta tõmmatud poliitilistesse liikumistesse, kus noored tahtsid tema enda sõnade järgi kohe ikka tervet maailma muuta, unustades selle, et maailma muutmine saab alata ikka eelkõige endist. Seetõttu võiks enesekriitiliselt öelda, et suurim teene maailmale võikski olla see, kui suudame end ise muuta. Täna vaatab Tony oma eluteele rahulikult ning ütleb, et ka jõgi, mis kannab kallaste vahel vett, pole jõe deltas enam sama, mis ta oli jõe lätetel teekonda alustades. Budistlikud templid on sinna kogunevate budistide jaoks korrastatud ja kindla elu oaasid kaoses, mida kujutab endast templi ümber keev kaootiline elu. Tony arvates saame me oma ambitsiooni läbi surudes seda kaost maailmas pigem suurendada, kuigi me ise võime muidugi siiralt uskuda, et just meie seda maailma pidevalt kuidagi korrastame.
Kwai jõgi on kauni loodusega piirkond, aga samas on see piirkond tiine ajaloos toimunud vägivallast. Teise maailmasõja ajal püüdsid suurvõimud realiseerida siinses piirkonnas oma tulevikku suunatud ambitsioone ja nii algatati suurt vägivalda loonud raudteeprojekt, mis pidi kiiresti ja ohvreid arvestamata vangide jõul looma kiire raudteeühenduse piirkonnas, kus seni polnud see võimalik olnud. Kwai jõe piirkonna inimestele pole Teise maailmasõja jubedused sugugi mitte mingi kauge Euroopa sõda, vaid see maailmasõda näitas vägivalda nende endi kodus. Meie jaoks ajaloos märgilise sõjajubedusena tuntud kanalite ehitused, samuti NSV Liidus vangide jõul läbi viidud hullumeelsed raudteeprojektid, kõike seda on julmuse poolest võimalik omavahel võrrelda. Kuigi inglased olid sajand enne tunnistanud raudtee ehitamise läbi siinse džungli raskesti realiseeritavaks, püüdsid jaapanlased seda kunagist inglaste ideed siiski realiseerida, rajades 415 km pikkusele raudteetrassile iga 2-5 kilomeetri taha sõjavangide laagrid, igas kuni 300 vangi, kes siis kurnatuse piiril nakkushaiguste ja näljaga võideldes pidid selle projekti ellu viima. Projekt küll realiseeriti, kuid ega tänase päevani pole täpsemaid andmeid, kui palju inimelusid see ehitus nõudis. Teise maailmasõja lõpp andis Taile võimaluse jätkata oma iseseisvat arengut. Kuid selleks valis Tai valitsus väga tiheda koostöö USAga, kelle sõjaväebaasid on olemas tänase päevani. Tailased ei tiku oma riigi ja valitsuse poliitikat võõrastele kommenteerima ning seetõttu tasub mõelda pigem sellele, mida Tony nimetab püüdeks vabaneda illusioonist, et kuidagi on võimalik peatada maailma pidev muutus (maailmas valitsev kaos).
Kuni me Kwai jõe ääres tai mehega selle aasta esimest hommikukohvi nautisime, hakkas päike jõe kõrge kalda tagant ühe teravamalt vaatama meie terassile ja tuletas meelde, et on aeg hakata tegelema selle päeva tegemistega. Samas mõtleme me eestlastena – kus me parajasti selles suures maailmas ruumiliselt ei asuks – ikka ja alati kodule Eestile (see meile see püha koht maailmas ja seega oleme ikka mõtetes oma koduses ajavööndis). Nii ka nüüd Kwai jõel tabasin end mõttelt, et Eestis inimesed alles hakkavad uue aasta vastuvõtu peost magama seadma, kui minu jaoks juba uue päeva suur hommik käes. Väike mõttemäng aja ja ruumiga jäigi mul küll päris lõpuni mõtlemata: kas ma olen sel aasta algtundidel kuidagi kodustest “ees” või kas minu ajaline “võit uude aastasse jõudmisel, annab mulle mingi väiksegi eelise selle aasta ülejäänud päevadel jne.”
Lahkudes kohvilauast, pani tai mees Tony meile veel südamele, et iga päeva tasub alustada positiivse mõttega, seega ikka päris uue päevana, mitte eelmiste päevade keti ühe lülina. Selline hoiak pidi teda aitama igat päeva huvitavamaks ja enda jaoks ainulaadsemaks muuta.
Iseenesest kindlasti tore mõte, millega võikski aastat AD 2018 ju alustada. Sooviksin sellist hoiakut kõigile sõpradele, kelle jaoks sellel mõttel mingi väärtus tundub olema.
Peeter Järvelaid
