2. juunil 2014. aastal toimus Tartus linnaraamatukogus lähiajaloo sündmustele pühendatud raamatu esitlus. Professionaalne kriminalist Rauno Võsaste oli võtnud endale ülesandeks jõuda selgusele tänaste eesti ajaloolaste hinnangul nõukogude agendiks ja sõjakurjategijaks tembeldatud Eesti kaadriohvitseri Ain Mere KGB toimikus.
Tuleb märkida, et see oli temalt kolmas samalaadne uurimus. Varem ilmusid raamatud kahe Eesti ohvitseri, kolonelleitnant Harald Riipalu ja kindral Johannes Soodla saatusest. Jälitustegevuses kogenud inimesena oskas autor kõigis uurimistöödes avastada uusi allikaid, seni teadmata dokumente ja panna tõsise kahtluse alla tänaseks ikka veel nõukogude propagandast mõjutatud seisukohad Eesti ohvitseridest Saksa armees.
Autor on olnud maksimaalselt erapooletu, vältinud karme hinnanguid senitehtule ja keskendunud professionaalsele hindamisele kõigi detailide osas: kuupäevad, aastad ja isegi nädalapäevad, dokumentide ehtsus ja nende vormistamise vastavus julgeolekusüsteemis kehtinud korrale. Analüüsi tulemus on see, et alates 1996. aastast Indrek Jürjo poolt raamatus „Pagulus ja Nõukogude Eesti. Vaateid KGB, EKP ja Veksa arhiividokumentide põhjal.” nimetatud ja autori arvates kahtluseta õigeks peetud agenditoimik „Müller” ei ole mitte ehtne, vaid täielik võltsing.
Autor R. Võsaste seda otse nii ei ütle. Tema kahtleb kõigis selles toimikus fikseeritud lugude tõelevastavuses ja paneb analüüsi tulemusena kokku loogilise ahela vasturääkivatest faktidest. Neist leiab lugeja ise kindla ja üheselt mõistetava vastuse.
Ühe konkreetse järelduse raamatu lõpus R. Võsaste siiski teeb. Ta on kindlalt veendunud, et väita ainsa allikana meie kasutada olnud formulaartoimiku Müller alusel, et Ain Mere oli julgeoleku agent, on kas pahatahtlikkus või rumalus.
Seda kinnitan minagi, toetudes 25-aastase uurimistöö kogemustele ja meie uurimiskomisjoni ORURK-i meeskonna kompetentsete liikmete teadmistele.
Tasub vast nimetada kahte kolleegi, nii natside kui kommunistide vanglatesse mõistetud Jaan Krossi ja Enn Sarve. Mõlemad alustasid vastupanuvõitlust üliõpilastena alates Eesti okupeerimisest juunis 1940 ning tegid läbi karmi elukooli vangidena ning järgneva 40 aasta jooksul okupeeritud Eestis. Nad kinnitasid pidevalt, et KGB mis tahes toimikutest tõde otsida ei ole võimalik, sest seal on kõik vale.
Kahjuks ei ole paljud tänased nõukogude ajal sündinud ajaloolased seda mõistnud ja enesekindlalt eiranud vanema põlvkonna nõuandeid ja hoiatusi.
Hüljates tõsise allikakriitika ja kauget ajastut mõistmata, on mindud kergema ja pealiskaudsema uurimise radadele.
Tulemuseks on meie rahva jaoks häbiväärne altminek, sest 18 aastat on ka vabas Eestis jätkuvalt KGB laimuga määritud Eesti eest võidelnud Ain Mere nime. Sama saatus on tabanud Alfons Rebast, Johannes Soodlat, Harald Riipalut jt.
Tahan julgelt väita, et Eesti ohvitser Ain Mere võitles alati õigel poolel, nii koolipoisina Vabadussõjas, pataljoniülemana Narva rindel 1944 kui ka Saksa okupatsiooniaegse politsei juhina Eestis ning pagulaste organisatsioonide eesotsas Inglismaal pärast sõda.
Ta võitles vaba Eesti eest nagu ka Vabadussõja kangelane, kahekordne Vabadusristi kavaler kindral Johannes Soodla ja Meerapalu ning Auvere lahingute kangelane kolonelleitnant Harald Riipalu.
Soovitan kõigile Eesti patriootidele kindlasti lugeda Rauno Võsaste kolme raamatut Eesti ohvitseridest, et ise veenduda, mis on vale ja mis on õige!
Sellistest raamatutest saab lugeja moraalset toetust oma veendumustele.
Peep Varju,
endise riikliku komisjoni ORURK tegevesimees
