Viis eestlast seadsid eesmärgiks jõuda Põhja-Ameerika kõrgeima mäe, 6190 meetri kõrguse Denali tippu. «Vahepealsed traagilised juhtumid tuletasid meelde, et see on mägi, kus eksimusteks jääb väga vähe ruumi,» tõdes seltskonna ainus naisliige Elis Kaurson.
Viis eestlast alustasid 1. juunil teekonda Põhja-Ameerika kõrgeima mäe Denali tippu. Alaskal asuva mäe, mida paljud tunnevad endiselt Mount McKinley nime all, vallutamiseks kulus 12 päeva. Retke saatsid keerulised ilmaolud, joogivee sulatamine lumest ja ligi 60 kilogrammi varustuse kaasaskandmine.
Kuusteist päeva kestnud retkel osalesid Allan Tobi, Kristen Tamm, Erki Liivamägi, Allar Tui ja Elis Kaurson. «Mõte Denalile minna tekkis umbes aasta tagasi. Soovisime ette võtta tõelise ekspeditsiooni, kus kogu varustus tuleb ise mäele kaasa vedada ning edu ei sõltu ainult ronimisoskusest, vaid ka vastupidavusest, meeskonnatööst ja logistilisest planeerimisest,» kirjeldas Kaurson. «Samuti paelus meid see, et eestlasi satub Denalile suhteliselt harva ning tegemist pole tavapärase sihtkohaga.»
Teekond sai alguse Alaska Kahiltna liustiku baaslaagrist, kuhu pääses ligi vaid liustikule maandumiseks kohandatud suusalennukiga. Sealt algas tõus mööda West Buttressi marsruuti, kus ronijaid ootasid liustikud, kõrgus, külm ja kiiresti muutuvad mäetingimused
Kõik tuli ise mäele vedada
Denalil tuleb kogu retkeks vajalik varustus ja toit mäele ise kaasa vedada. Kõik meeskonnaliikmed liikusid seljakoti ja kelguga, vedades ligi kuutekümmet kilogrammi varustust. Iga kõrgusemeeter tuli läbida koos kogu eluks vajaliku varuga, mida järgmistes laagripaikades kusagilt juurde võtta ei olnud.
Füüsilise koormuse kõrval tuli arvestada ka äärmusliku külmaga. Kõrgemal paiknenud laagrites ja tipupäeval langes temperatuur ligi -30C külmakraadini ja koos tuulega veelgi madalamale. Külmakahjustused on Denalil üks sagedasemaid probleeme, mistõttu kasutasid eestlased spetsiaalseid kolmekordseid kõrgmäestikusaapaid.
Keeruliste oludega pidid matkajad iga päev rinda pistma ka laagripaigas. Näiteks tuli meeskonnal jääsaega rajada spetsiaalne igluköök, et tormipäevadel oleks üldse võimalik hakkama saada. «Joogivee saamiseks tuli sulatada lund,» kirjeldas Kaurson. «Viieliikmelise meeskonna soovituslik minimaalne päevane veevajadus oli 15 liitrit, kuid ainuüksi selle koguse valmistamine võis võtta kuni seitse tundi.»
Ohtlik ettevõtmine
Denali mägi on tuntud oma ettearvamatute olude ja arvukate ohtude poolest. Peale külma tuleb alpinistidel arvestada libedate jää- ja lumenõlvade, kitsaste harjade ning kõrgusest tingitud mäehaigusega. Tõusud laagrite vahel kestsid sageli kuni kaheksa tundi ning edu eelduseks oli põhjalik aklimatiseerumine. Kõrgushaigus andis endast korra märku, kuid tõsisemaid terviseprobleeme õnnestus vältida. Suurimateks vigastusteks jäid villid ja päikesepõletused.
Teatud nõlvadel tuleb liikuda mööda järske jääseinu, kasutades tõusmiseks tugiköisi. Tippu viival harjal kulgeb tee kohati mööda kitsast rada, mille mõlemal küljel langevad järsud mäenõlvad sadu meetreid või kohati isegi kilomeetreid allapoole. Eraldi ohtu kujutavad endast liustikel paiknevad jäälõhed – kuna need võivad olla lume all peidus, on neid raske märgata.
Mäe ohtlikkusest andis aimu ka vahetult enne ekspeditsiooni, aga ka selle ajal juhtunu. Vahetult enne Denalile suundumist jõudis meeskonnani uudis kolme Läti alpinisti hukkumisest. Eestlaste mäel viibimise ajal hukkus Denali rahvuspargi vaht, kes, liikudes ühest laagrist teise, kukkus jäälõhesse. Need traagilised juhtumid tuletasid meelde, et sellel mäel ei ole eksimusteks mingit ruumi.
Puutumatu loodus
Kõigest hoolimata ei meelita Denali alpiniste vaid oma väljakutsetega. See on tuntud ka erakordse looduse ning seal kehtivate rangete looduskaitsepõhimõtete poolest. Näiteks, kõik ronijad saavad ekspeditsiooni alguses väljaheidete kogumiseks anumad, mida tuleb kogu retke vältel kaasas kanda ja pärast mäelt naasmist tagastada.
Esimestel päevadel tundus selline korraldus tavapärasest erinev ja kohati ebamugav, kuid meeskond harjus sellega kiiresti. Denalil peetakse looduskaitset väga oluliseks ning iga ronija vastutab keskkonna hoidmise eest. Just seetõttu on mägi ja seda ümbritsev loodus säilinud erakordselt puhta ja puutumatuna.
Ehkki Denalit seostatakse eelkõige külma ja lumega, kujutab ohtu ka päike. Liustikult peegelduv UV-kiirgus on väga intensiivne ning võib põhjustada tugevaid päikesepõletusi isegi näo nendes piirkondades, mis tavatingimustes päikest peaaegu ei saa. Ka eestlased ei pääsenud põletustest.
Tipupäev kujunes kogu ekspeditsiooni kõige pikemaks ja nõudlikumaks, kestes kokku ligi 16 tundi. Päikeseline ilm saatis meeskonda kogu tõusu vältel ja pakkus haruldaselt häid tingimusi. Meeskonna sõnul tundus, et mägi hoidis neid sel päeval.
Tippu jõuavad vähesed
6190 meetri kõrgusel Denali tipus võttis meeskond korraks aja maha, et saavutust tähistada. Tehti pilte ja nauditi vaateid Alaska mäestikule. Emotsioonid olid ülevad ning Kaurson ei varjanud oma rõõmu, karjudes end sõna otseses mõttes tühjaks. «Pärast päevi kestnud pingutust oli tippu jõudmine korraga nii füüsiliselt kui ka vaimselt vabastav hetk kogu seltskonnale,» kirjeldas naine.
Tagasiteel laagrisse muutus ilm aga järsult. Viimasel tunnil tõusis tugev tuul ja mäge kattis pinnasetuisk, mis muutis liikumise märgatavalt raskemaks. Õnneks võimaldas Alaska suvine peaaegu ööpäevaringne päevavalgus keerulistes oludes turvaliselt edasi liikuda. «Denali tippu jõuab vähem kui pool mäele suunduvatest alpinistidest, mis muudab saavutuse veelgi erilisemaks,» tõdes Kaurson.
Kuigi eesmärk oli jõuda Denali tippu, naasti mäelt palju enama kui vallutatud meetritega. Kaasa võeti kogemus maailma ühe nõudlikuma kõrgmäe tingimustest, tugevamad sõprussuhted ja teadmine, et ka kõige keerulisemad eesmärgid on ühiselt pingutades saavutatavad. Mida raskem on olnud tippu jõuda, seda tugevamalt jääb mägi inimese sisse elama.
Kristelle Michelson
