Kevad on Eestis kummaline aastaaeg. Päike paistab harva ja kui ta siis lõpuks oma palet näitab, tormavad inimesed kui meeletud õue, unustades kõik muu. Talv on seekord olnud erakordselt pikk ja muutus tüütuks isegi Eesti mõistes, ilm on lõpuks ometi muutunud ja pannud lume üsna kiiresti sulama.
Õnneks pidasid minu küttepuud selle talve kenasti vastu, kuigi pean tunnistama, et napilt. Ma pole pärast Soomest messilt tagasitulekut ahju kütnud. Selle nädalaga, mis ma Soomes olin, on Eestis läinud palju soojemaks.
Soome ilm oli kogu nädala väga külm, tuuline ning ebamugav. Internetti jälgides nägime, et Eestis on olukord märksa leebem. Tallinna sadamas laevalt maha tulles oligi tunda mahedamat kodust õhku. Ka lumekord kattis maad vaid õhukese kihina. Kippusin linnast kohe Kurenurmele, et seal oma talu terrassil hommikuti kohvitassi taga istudes päikesetõusu nautida.
Kakskümmend kilomeetrit kruusateed Sõmerpalust Kurenurme on mudane ja auklik, peaaegu sama hull, nagu on Tallinna tänavad. Praegu on kõik kohalikud autod nagu porikärakad, kui ilm muutub ja teed lähevad kuivaks, siis aga hakkame elama paksu tolmupilve sees.
Kui ma maale jõudsin, tabas mind tõeline üllatus. Olin unustanud, kui palju sodi võib kevadine sula lume alt välja tuua. Minu uus kutsikas oli lisaks sellele aida alt kõik, mis ta kätte sai, õue peale välja tirinud. Potid, pannid, vanad riided – kõik olid laiali mööda õue ja mudaga koos. Kui majas on kolm koera ja kaks kassi, siis võib arvata, mida nad kamba peale on suutnud talvel lume alla poetada, mis samuti oli maapinnal nähtavale ilmunud. Ka saunaterrass oli jäänud tiigivee alla. Kui vesi alaneb, tuleb mul terrass kiiresti korda teha.
Mis veel kevade nii oodatuks teeb, on see, et päike tõuseb vara. Juba kella viie ajal hommikul hakkab ta minu teise korruse magamistuppa sisse piiluma. On imetore niiviisi ärgata, kui näed päikesekiirt hommikul oma padjal!
Minu uuel kutsikal Mukil, kes on paar kuud vana, on kombeks kogu aeg haukuda. Ta on küll veel noor, aga juba suurem kui mu teised koe-rad. Täna kuulsin, kuidas ta meeleheitlikult haukus ja mööda õue ringi jooksis, nagu miski ajaks talle hirmu naha vahele. Kuigi olin tema haukumisega juba harjunud, läksin siiski vaatama, mis lahti on. Ja siis ma nägin – kohale olid jõudnud kured, kes laskusid kord sauna, kord aida juurde, ilmselt otsides pesapaika! Muki polnud selliseid elukaid ju oma ihusilmaga enne näinud. Muidugi kohutasid nad koerakese surmani ära.
Mul on hea meel, et Muki näeb ka maailma paremat külge, kevadet, seni oli ta ju kohtunud vaid Eesti talvega. Ja mis seda rääkida, keva-dele järgneb ju suvi!
Kõigil, kellel on kas või väike lapike maad, algavad kohe kibekiired tööpäevad. Tuleb maad harida ja peenraid teha, seemneid maha panna, lilli istutada. Ja kõik peab saama valmis enne, kui muru kasvama hakkab, sest siis ollakse täiesti hõivatud selle niitmisega. Minagi pean oma käised üles käärima ja tubli olema, sest mu naine tuleb järgmisel nädalal maale, et hakata tegelema kasvuhoone ning aiaga. Selleks ajaks pean vähemasti õue puhtaks saama!
Aga nagu Muki, ootan ka mina suve ja paremat homset!
Viido Polikarpus
