Mai alguses Eestit külastanud George Masoni ülikooli majandusprofessor Garett Jones pakub Eestile rikkuseretsepti: valitsemisse tuleks tuua maailma parimad inimesed, samuti tuleks Eestisse meelitada ettevõtete juhtkonnad, kes muudaksid tööstusharusid, ja värvata tööle parimate ülikoolide lõpetajad, kes saaksid siin kümme aastat maksuvabalt töötada, kirjutab Eesti Päevaleht.
Kui veel kümmekond aastat tagasi oli Eesti – nagu teisedki Balti riigid – imetlusväärselt kiire kasvuga, mida Euroopas ja kaugemalgi tähele pandi, siis praegu väljendit „Balti tiigrid” enam eriti ei kuule. Kelti tiiger ehk Iiri majandus elas üle suure hävingu, kuid on nüüdseks taas korralikult jalule tõusnud ja sellest räägitakse.
Rahvusvahelistes akadeemilistes ringkondades imestatakse, mida ja miks me teeme ning miks me püüame iga hinna eest käia justkui postril olevat joont mööda. Samal ajal on teada, et see, kes piinliku täpsusega reeglitest kinni peab, ei saavuta eeskujulikku tulemust.
Võib-olla on Eesti piduriks saanud mõttepeetus ning võimetus suurelt ja teisiti mõelda. Või kartus teha asju teisiti ja kaasata mujalt maailmast inimesi suurte eesmärkide saavutamiseks. Kuidas raputada maha mõtteviis, et meil on kogu aeg sedasi tehtud? Keskpärasusega maailmas läbi ei löö.
Majandusprofessor Garett Jones, kes peab majandusloenguid ka Lõuna-Koreas Incheonis, pakub, et ehk tasuks Eestil riskida ja teha reforme. „Kunagi julges Eesti kellegi sunnita reforme teha. Selliseid riike, kus vabatahtlikult nii palju muudeti, ei ole maailmas palju.”
„Mis oleks, kui meelitaks siia maailma parimate ülikoolide lõpetajad ja pakuks neile: tulge Eestisse ja tegutsege! Kutsuks siia ärimaailma liidrid ja parimate koolide lõpetajad ning pakuks neile näiteks kümneks aastaks maksuvabastust, öeldes, et pange siin ärid käima,” rääkis professor õhinal. „See võiks Eestisse tuua palju väga head noort tööjõudu. Mõned ehk jääksidki siia. See looks ettevõtjate ja riskikapitalismi õhkkonna. Me ei meelitaks siia programmeerijaid, vaid maailma parimaid inimesi.”
Samuti võiks Eesti tuua valitsusasutustesse välismaalt inimesi. Ettevõtete tasandil on selge, kui oluline on tööle meelitada talente kõikjalt maailmast. Patriotism muudab selle valitsusasutuste tasandil väga keeruliseks. „Minu lemmiknäide on Mark Carney, kes juhib Briti keskpanka,” ütles Jones. „Ta on kanadalane. Suurbritannia ei teatanud, et me tahame sellesse ametisse parimat britti, vaid üldse parimat inimest. Brexitist hoolimata on ta suutnud hoida Briti finantsturge stabiilsena.”
Jonesi arvates on Eesti valitsusel rumal idee püüda Eesti haridustaset aina tõsta. „Haridus on muutunud otsekui võidurelvastumiseks, kus hariduse omandamise põhjenduseks tuuakse, et ka teistel on see haridus olemas. Kui iga inimene eraldi omandab hariduse, et tõsta oma elatustaset, on see mõistlik,” selgitas ta. „Kui seda teeb kogu riik lootuses elatustaset parandada, on see naeruväärne. See on nagu raha trükkimine ja kõigile laiali jagamine. Kui mina üksi trükin raha, siis saan rikkaks. Kui kõik trükiksid raha, jääksid kõik vaeseks.”
Ta tõi võrdluse ärimaailmast: ettevõtetes mõeldakse iga äriotsuse puhul, kas toota ise või osta sisse. Valitsus võiks mõelda samamoodi. Miks kulutada üha rohkem raha sellele, et harida inimesi, kes lahkuvad välismaale tööle ja elama?
