Kaader USA Kongressi raamatukogust avastatud 1910. a. filmist, kus saab näha Georg Lurichit maadlemas.
Filmi saavad huvilised nüüd näha Tartus Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis.
22. jaanuaril möödus täpselt sada aastat Georg Lurichi surmast. Veel hiljuti sai öelda, et ükski elusolev inimene pole oma silmaga näinud, kuidas 20. sajandi alguse tuntuim eestlane ja paljude meelest planeedi tugevaim inimene maadles.
Hiljuti aga leiti USA Kongressi raamatukogust üles 1910. aastast pärit filmirull, kus avaldub teadaolevalt ainus liikuv pilt meie rahvuskangelasest. Filmirulli leidmisest rääkis ERR saade “Pealtnägija”.
Oma kõrghetkel maailma tugevaimaks inimeseks tituleeritud mitmekülgselt andekas rammumees, kes jõudis seiklusliku elu jooksul osaleda isegi Esimese maailmasõja luuremängudes, oli pärit tagasihoidlikest oludest.
Lapsena pigem põdura tervisega Georg Lurich sündis 1876. aastal Väike-Maarja alevikus kaupmehe perre, kuid õppis Tallinnas, tänapäeva Reaalkoolis, kus oli üks väheseid eestlasi.
Georg Lurichi 100. surmapäeval mälestasid tema sünnikoha Väike-Maarja inimesed koos vallavalitsuse ja gümnaasiumi õpilastega legendaarset jõumeest ja karskusliikumise eest võitlejat Väike-Maarja linnaväljakul (pildil).
Umbes kolmsada Väike-Maarja gümnaasiumi õpilast ulatasid üksteisele käed, moodustades inimketi näol keskväljaku tribüünile suurmehe mälestuseks numbri 100.
Foto: Raul Raitšuk/kylauudis.ee
“Ta oli ikkagi mats aadli keskel. Lisaks vaimsele ja seltskondlikule tõrjutusele sai ta ka veel füüsilist vatti, nii et tal ei võinud seal kuigi lõbus olla,” räägib Lurichi elulooraamatute autor Paavo Kivine.
20-aastaselt sai Lurichist elukutseline maadleja ja juba mõni aasta hiljem polnud talle sisuliselt enam kogu tsaaririigis vastast.
Karjääri harjal sai ta Venemaal isegi hüüdnime “Eesti jumal”. Tähelepanu tõmbas, et eestlane oli võrreldes vastastega pigem väikest kasvu.
“Tema liigutused ja tema liikumine oli oluliselt kiirem kui suurtel.
See näitab seda, et järelikult pidi ta olema tugev ja kiire, jõud on kiirus,” analüüsib kreeka-rooma maadluse kahekordne maailmameister Heiki Nabi.
Kui Nabi saaks Lurichiga mõõtu võtta, kumb võidaks? “Kui tänapäeva maadluse reeglid võtta, siis võidaksin kindlasti mina.
Tänapäeva maadlusreeglid on ikkagi hoopis teised, kui seal. Aga seda kogemust pole ja põnev oleks kindlasti, ära ei ütleks kui saaks,” kinnitab Nabi.
Lurichist kaks raamatut kirjutanud harrastusajaloolane Paavo Kivine usub, et Lurich oli lausa rahvuslik ärataja.
Ajal, kui raadiot polnud olemas, lehed ilmusid harva ja internetist ei osatud undki näha, hakkas temast levima rahvapärimus.
Küll pajatati lugusid, kuidas rammumees žongleeris kinnisilmi sangpommidega, viskas teda röövima tulnud pätikamba üle aia koertele pureda ja tõmbas köiega sadamasse tagasi terve laeva.
Lurich ise võimendas oma mainet ja lavastas uskumatuna tunduvaid fotosid, kus ta hoiab ühe näpu peal viit meest ja kuidas samad härrad ei suutnud tema kuulsamat maadluselementi, silda, alla suruda.
Biograafide sõnul umbes kümmet keelt rääkinud Lurich tiirutas ka üle Euroopa, tema nimele kirjutati mitmeid jõu ja rammu maailmarekordeid ning ta oli maadluse maailmameister.
Samas rõhutas ta võimaluse korral alati, et on eestlane. Ühel sellisel esinemisreisil tõenäoliselt Taanis aastal 1910 vändati maailmameistrist film, mille kohta siiamaani arvati, et see on kadunud.
“Selle filmi kohta mitte midagi rohkemat teada ei ole. On ainult teada, et ta oli 1910. aastal tehtud Taani filmikompanii Nordisk poolt, kes siis tegelikult oli üks oma aja suurimaid ja vanimaid filmikompaniisid ning on teada, et seda turustati Ameerika Ühendriikides.
Ma võtsin ühendust Taani filmikompaniiga ning filmiarhiiviga ning nende hinnangul tehti seda omal ajal 107 eksemplari ning ühtegi neist säilinud ei ole,” selgitab Eesti spordi- ja olümpiamuuseumi juht Siim Randoja.
Aga spordimuuseumi juht ei andnud alla. On vihjeid, et Lurichit talletati liikuvas pildis isegi varem, aga kõige paljulubavam tundus siiski otsida – äkki on mingi koopia taanlaste filmist mõnes maailma otsas alles?
Niidiotsad viisid Randoja lõpuks USA Kongressi raamatukoguni Washingtonis. “Tegelikult nende paari vihjekillukese pealt, et 1910, Taani ning võibolla midagi maadlustemaatilist, leidsid nad ühe filmi, mis oli kusagil arhiiviriiulil nitraat filmirullina.
Keegi kunagi näinud ei ole, keegi ei tea, kas seal Lurich või keegi sees on. Otsustasin selle ära digiteerida lasta, samas kartuses: mis film see üldse on? Kas Georg Lurichit seal näha on? Ei tea. Aga kui ma selle filmi nüüd jõulude ajal kätte sain, siis esimesed kaadrid ja daamid ja härrad, siin on Georg Lurich.”
Kuueminutilist ilma helita ringvaadet kuulsast rammumehest näidati omal ajal Ameerika kinodes koos teiste filmidega ja säilinud on isegi ühe seansi plakat.
Tegu on ilmselgelt demonstratsiooni, mitte päris matšiga. Ühtlasi on filmi puhul tegemist teadaolevalt ainsa säilinud liikuva pildiga Georg Lurichist, ilmselt üldse vanima alles oleva filmiga eestlasest ja kindlasti vanima Eesti spordifilmiga.
Kusjuures näha on ka legendaarsed medalid, mis veel samal aastal Tallinnas kaotsi läksid.
Ei tea, kas see film sillutas talle teed, aga pärast filmi valmimist läks Lurich 1912 Ameerikat vallutama.
Lisaks maadlemisele tegutses ta promootorina ja korraldas matše ka teistele. Kui 1914 puhkes I maailmasõda, sattus eestlane üllataval kombel hoopis spiooniloo keskmesse.
“Maailmasõja ajal sattus ta peale sellisele asjaolule, et kohalikud vene saatkonna töötajad, kes pidid varustama Vene keisririiki erineva laskemoona ja muu sõjaks vajalikuga koha peal, tegelikult sellega ei tegele, saboteerivad seda plaani ning siis justkui Vene keisririigi kodanikuna Lurich otsustas selle kõik paljastada,” selgitas Randoja.
Alates 23. jaanuarist on kõigil võimalus vaadata jõumees Lurichi filmi Tartus Eesti Spordi- ja Olümpiamuuseumis.
Kaadreid Eesti rammumehest näeb ka “Pealtnägija” videoloost ERR.ee veebis https://bit.ly/2uG5f0P
