Ülle Ederma, ÜEKNi 1944. a suurpõgenemise toimkonna liige
Suurpõgenemine oli massiline põgenemine sissetungiva Punaarmee eest Eestis 1944. a sügisel. Eestist põgenes ligikaudu 90,000 inimest, kellest hukkus 7-8 protsenti.
Lahkuti Nõukogude terrori eest, et päästa oma elu. Lahkuti omateada mõneks kuuks, kuni Eesti jälle vaba, kuid aja möödudes sai selgeks, et tagasiteed enam ei olnud. Lahkudes jäeti maha kodu, pered, elu ja tulevik ja mindi tumeda teadmatu tuleviku poole – teekond teadmatusse, et oma elu päästa.
Eestis on raske leida peret, kelle suguvõsas ei ole põgenenud. See ei olnud ainult isiklik kaotus, vaid ka kaotus Eesti riigile, mida okupatsioonivõim pidevalt salgas. Tundub, et tänapäevalgi ei ole Eestis see seik Eesti lähiajaloos tunnustatud. Kuna sündmusest möödub peagi 80 aastat, oleks ülim aeg seda teha.
Ei saa alavääristada pagulaste panust Eesti riigile. Eestlastel on ühine eesmärk – säilitada eesti keelt, traditsioone ja eesti kultuuri, et eestlus ei kaoks. Mälestades 1944. a. põgenejate kannatusi, annab see ühtlasi võimaluse tunnustada pagulaseestlaste märkimisväärset panust Eesti riigi õigusliku järjepidevuse säilitamisele ja taasiseseisvumisele.
Pagulaseestlased informeerisid Ameerika Kongressi liikmeid Nõukogude illegaalsest okupatsioonist sadade kirjadega või ka isiklikel kohtumistel. Nendele kirjadele reageeriti positiivselt, andes nendele poolehoidu. Me kõik mäletame demonstratsioone suuremates eesti kogukondades, mis nõudsid Balti riikidele vabadust. Vabadusvõitlus oli laialdane, kõikidel eesti organisatsioonidel oli sama eesmärk, “Ameerika Hääle” saated kõlasid üle Euroopa ja ka Eestisse. See töö kestis kõik need 53 okupatsiooniaastat ja ka aastaid pärast seda. Eestikeelsed saated algasid 1951. aastal.
Üldiselt korjati raha, et ülemaailmselt eesti väliskogukondi ühendada vabadusvõitluseks Eesti riigi eest. Imetlusväärne on see, et nii vaesed kui need pagulased ka ei olnud, anti raha ühe keskorganisatsiooni loomiseks.
1954. a tuli üldkogu kokku New Yorgi Eesti Majas ja nii tekkis Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu (ÜEKN). Nüüd koosneb see 11 liikmesmaast.
On vajadus nii Eestis kui ka väljaspool meenutada ja mälestada suurpõgenemist, seda meie lähiajaloo traagilist sündmust. Kahjuks oli see salastatud 50 aastat okupatsiooniajastul ja siiani ei ole leidnud ametlikku kajastust riikliku mälestuspäevana Eestis. Muuseumides on seda sündmust vähe eksponeeritud, kooli õpperaamatutes vähe nimetatud. Noorema generatsiooni silmis oli see lihtsalt Eestist lahkumine. Mõnedel on isegi arvamine, et need põgenikud olid riigi reeturid.
Ülemaailmne Eesti Kesknõukogu kui väliseestlaste kogukondi ühendav organisatsioon võttis täiskogul Tallinnas 3. mail 2018. a vastu resolutsiooni taotlemaks 1944. a. ühe septembrikuu päeva lisamist mälestuspäevana Eesti Vabariigi riiklikusse tähtpäevade nimistusse ja esitas selle Riigikogule. ÜEKNi juurde loodi 1944 a. suurpõgenemise toimkond (SP1944).
Igal septembrikuul, alates 2018. a., on Iivi Zajedova eestvedamisel korraldatud teabeseminare “Minna ei taha, kuid jääda ei saa”. Ka on toimunud jumalateenistused koostöös Eesti Evangeelse Luterliku Kirikuga (EELK). Tähistamaks 75 aastat suurpõgenemisest, toimusid 2019. aastal mitmed sündmused Tallinnas näidendite, näituste, kontserdi ja sõnavõttudega Vabaduse platsil ja Tallinna Jaani kirikus. Puise rannas Läänemaal avati mälestusmärk, millele lisandus 2020. a. ÜEKNi suurpõgenemise toimkonna poolt valminud teabetahvel.
2021. aastal korraldati Vabamus teabeseminar ka koroona tingimustes. Samuti avati teabetahvel Harjumäel ja Inimõiguste Instituudiga koostöös toimus “Pisarate paadi” installatsioon Vabaduse väljakul Tallinnas. 19. septembril 2022. a. toimus erakorraline konverents “Suurpõgenemine ja meie” Iivi Zajedova juhtimisel. See leidis aset Riigikogu konverentsisaalis koostöös Riigikogu Välis-Eesti toetusrühmaga. Osalesid ka ajaloolased Lätist ja Leedust.
Viie aasta jooksul on palju tehtud ja saavutatud, kuid ametlikult suurpõgenemise tähistamist Eesti riiklikul tasemel ei ole saavutatud. 2024. aastal möödub 80 aastat suurpõgenemisest. Oleks kohane ja sobiv seda leinapäevana mälestada. See on suurpõgenemise toimkonna eesmärk.
Kui Eestis märgitakse küüditamisi ja pommitamisi leinapäevadena, siis oleks sobiv lisada ka suurpõgenemine kui üks traagiline sündmus eesti rahva jaoks. Suurpõgenemise toimkond töötab, et see toimuks tuleval aastal, tähistamaks 80 aastat põgenemisest. On plaanis püstitada mälestusmärk Pärnusse ja soov oleks ka Tartus ERM’i maa-alal vähemalt teabetahvel püstitada. Ettevalmistamisel on ka konverents 2023. a. septembris Tallinna Reaalkoolis.
Kõik üritused on läbi viidud vabatahtlike abiga koostöös ka mitme organisatsiooniga, kelle abi ei saa märkimata jätta. Oma panust on teinud Okupatsioonide ja vabaduse muuseum Vabamu, Eesti Kultuuriseltside Ühendus, Eesti Memento Liit, Inimõiguste Instituut, Riigikogu Välis-Eesti toetusrühm, EELK ja Eesti Rahvuskomitee Ühendriikides (ERKÜ). Mälu Instituut on alustanud paadipõgenike uuringutega.
Suurpõgenemise toimkond loodab eelnimetatud plaanide täitumist 2024. aastaks ja ka näha suurpõgenemise tunnustamist mälestuspäevana Eesti Vabariigi riiklikus kalendris.
