Joel Haukka (laevakapten)
Kalev Vilgats (ajakirjanik)
Rootsi nimetas Vene kurjust juba 1991. aastal. Nüüd on Vene “erioperatsioon” Ukraina vastu, mis pidi kestma viis päeva, haledalt läbi kukkunud – Ukrainale ohvriterohkelt ja Läänele silmiavavalt.
Kes oleks võinud arvata, laiutati peale sõjateadet käsi. Aga oleks võidud ju: näiteks Rootsi valitsuse kabineti-istungite salajased materjalid, mille 10-aastane saladuste aeg on ammu möödas, näitavad, et rootslased aimasid Venemaa arengut ette juba 1991. aasta sügisel.
Tolleaegse peaministri Carl Bildti abi, Lars Peter Freden tsiteeris 2006 a. ilmunud raamatus 15. novembri 1991 kabinetiistungit, kus arutusel oli ka Venemaa, mis oli pessimistlik. Leiti, et Venemaa võtab suuna üha enam autokraatse režiimi poole. Peaminister Bildt hoiatas üha tugevama Venemaa eest koos agressiivse natsionalismiga, mis on peamine liikumapanev jõud 10 aasta pärast. Nii ongi läinud.
Tuletame meelde 1992. a, julgeolekukonverentsi Rootsis, kus Vene välisminister Andrei Kozõrev nimetas, et “kui vanameelsed uuesti võimule tuleksid”, mille ta naljaks keeras. Samuti Putini ähvarduskõne 2007. a. Müncheni julgeolekukonverentsil, millele järgnes 2008. a. sõjaline operatsioon Gruusia vastu.
Kõik need aastad on Venemaa kasvavast agressiivsusest rääkinud ka Eesti ja teised Balti riigid. Mingil määral hakati neid pisut kuulama aga alles peale Krimmi okupeerimist. Nüüd võib öelda, et baltlaste pealekäimisel ette võetud NATO idatiiva tugevdamine oli ettenägelik ja vajalik samm.
Balti riigid ja Poola tervitavad Soome ja Rootsi liitumist NATOga, mis tugevdab julgeoleku olukorda Läänemere regioonis.
Eesti president Lennart Meri (1929-2000 / ametis 1992-2001) kiirustas Eestit astuma nii Euroopa Liitu kui NATOsse. Tal oli tuline õigus.
Rootsi ajakirjandus on ära tabanud peamise muutuse, mis toimus pärast Putini sõjakuulutust Ukrainale. Nimelt on Lääne ühiskond end taas avastanud, tunnetab oma jõudu ja on valmis kaitsma oma ideaale. Euroopa Liidu ja teiste Euroopa riikide ühtne tegevus oli Venemaale halb üllatus.
Paraku pole lääne meedia peaaegu üldse pööranud tähelepanu Venemaa julgeolekunõukogu aseesimehe, endise peaministri ja presidendi, Dimitri Medvedevi ütelusele. Tema sõnutsi Putin tegutseb avatud Euraasia loomise nimel, Lissabonist Vladvistokini, küsimata, kes tahab kuuluda sellisesse Euraasiasse.
USA president Joe Biden pidas 26. märtsil Varssavis kõne, mille otsekohesuse eest sai Ameerika ajakirjanduselt sarjata. Rootsi Svenska Dagbladet kirjutas juhtkirjas, et Bideni kõne oli suunatud vabale maailmale, kes ei soovi elada Putini juhitud riigis. Biden oli üks riigimees, kes kahetses, et pole varem öelnud Venemaa lootuste kohta selgemini. Kuid Bideni sõnad andsid palju demokraatlikus maailmas elavatele inimestele. Tuues selge sõnumi, et vabadust, suveräänsust ja demokraatiat peab kompromissitult kaitsma. Eriti sel-liste eest nagu Putin ja tema sõjaaldised koerad, kes on sooritanud õudusi rahva vastu, kes pole Venemaale midagi halba teinud.
Vene sõjaväelaste hirmuteod Ukrainas on teinud Venemaast paariariigi, kes ei pea lugu rahvusvahelistest õigustest ega inimõigustest ja on ennast ise rahvusvaheliselt isoleerinud. Pole ime, kui mõelda Putini sõnadele, et Venemaa õigus käib üle rahvusvahelistest õigustest.
Sõda Ukrainas on ühendanud Euroopat rohkem kui miski muu varem ja toonud kaasa suure muutuse Euroopa julgeolekustruktuuris. Ukraina agressiooni korraldajad lootsid tegutseda kiirelt ja vältida lääne sanktsioone. Putin seadis sõda alustades eesmärgiks hoida Ukrainat eemal Euroopa Liidust ja NATOst ning takistada Euroopa tugevdamist.
Toimus aga hoopis vastupidine areng. Tõsi, Ukraina on eemale jäänud NATOst, kuid Euroopa Liidu kandidaatriigiks võib Ukraina saada juba suvel. Oma tegevusega on Putin saanud tunduvalt ühtsema Euroopa.
Enne sõda Ukrainas poleks keegi osanud arvata, et EL võib sündmustele kiiresti reageerida. Ometi on Venemaale kehtestatud rida sanktsioone. See sõda on olnud omamoodi kiirendiks. Näiteks loobus Saksamaa sõjajärgsest põhimõttest mitte aidata sõdivat riiki tapvate relvade tarnimisega.
Kiiresti hakati arutama ja ellu viima abinõusid Euroopa sõltuvusest Vene maagaasist, samuti naftast ja kivisöest, kuigi selle vajadusest oli ennegi aastaid juba räägitud. Rootsi loobus sajandite neutraalsusest ja asus Ukrainale tarnima sõjatehnikat. Šveitsi ühinemine Euroopa sanktsioonidega oli üllatav. Euroopa Komisjoni president Ursula von der Leyen teatas Brüsseli otsusest toetada rahaliselt Ukrainat vajaliku sõjatehnika ja lahingumoona ostmises. Seda pole EL varem teinud.
Ukraina relajõudude vastupanu oli üllatus Putinile, aga ka teistele riikidele. Ukraina oli otstarbekalt kasutanud ära 2014. aasta õppetunni ja tasapisi üles ehitanud oma sõjalist võimsust.
Venemaa ja genotsiid on sünonüümid. Eestlased mäletavad nõukogude genotsiidi, mida rakendati elanikkonna kallal, nii Vabadussõja ajal 1918-1919 kui pärast Eesti sundliitumist NSV Liiduga 1940. Samad kogemused on lätlastel ja leedulastel, moldovlastel, lääne-ukrainlastel ja valge-venelastel. Poola igavesti veritsev haav on Katõni massimõrv.
Kuhu astuvad vene sõjaväelased, seal voolavad vereojad ja kostavad piinatavate südantlõhestavad karjed. See, mida agressor on korda saatnud, on genotsiid. Vägistatute, piinatute ja mõrvatute surnukehade nägemine on toonud kümneid tuhandeid mehi ja naisi lippude alla, et koletisele kätte maksta. Ent meenutagem taas Putini ajalookäsitlusi. Praegu räägitakse Venemaal, et Ukraina oli Lenini väljamõeldis, tegelikult pole sellist rahvast ega Ukraina riiki, kõik on üks Venemaa. Kui nii, siis seda jõhkramad on teod n.ö oma rahva vastu.
Moskva on korduvalt üritanud ukrainlasi ja nende rahvuslust välja juurida. Näljahädad 1921-1923, 1932-1933 ja 1940-1947 olid inimkorraldatud. Esimese ohvriks langes umbes kolm miljonit inimest. 1930ndate golodomori (näljasurm) ohvrite arvu üle vaieldakse, kas kolm, seitse või koguni 10 miljonit ja peale sõda veel üks nälja- ja abituseaasta koos miljoni ohvriga.
Ukrainlastel on pikk mälu ja nad ei unusta midagi. Ma ei tea, millal see õudus Ukrainas lõpeb, kuid see peab lõppema Ukraina võidu ja Putini režiimi langemisega, sest sellelt vägivallavalitsuselt ei maksa oodata mingit tsiviliseerumist. Ei tohi unustada, et Ukrainas võideldakse Euroopa demokraatlike väärtuste ja meie kõigi vabaduse eest.
Slava Ukraini! (Elagu Ukraina!)
Kokkuvõte: Aime Andra
