Raul Pettai
Aastad 1949-51 olid läände paisatud eesti põgenikele pöördelise tähtsusega.
Ehkki Rootsi põgenenud eestlaste elutingimused olid juba sõja lõpul enam-vähem normaalsed, tuli Saksamaale jõudnutel veel aastaid veeta põgenikelaagrites.
1947 sai küll tööle minna Inglismaale, kuid võimalused seal olid piiratud.
Nii tuli vastu pidada, kuni 1949. a. avanesid väravad maadesse, nagu USA, Kanada, Austraalia jt, kus võis loota juba püsivama elujärje algust.
Tagasivaates olid need aastad ka pagulaseestluse organiseerimise ajastu, kus raskustest hoolimata taastati põgenikelaagrites rahvuskultuur ning viidi edasi selle areng võõrsil.
Kirjanduse alal oli esimeseks pääsukeseks Soomes ning Rootsis juba 1944 asutatud kirjastus “Orto” (siirdus Kanadasse 1951).
Sellele lisandus kirjastus “Kultuur” (Saksamaal, 1947) ning “Eesti Kirjanike Kooperatiiv” (EKK, Rootsis 1951).
Viimane kujunes oma elueal, 1951-94, eriti produktiivseks.
Kui ma ei eksi, kirjastati kokku ligi 500 raamatut, millest paljude autorid olid eesti kirjanduse suurkujud.
On siis arusaadav, et EKK väljaandeid omandasid pagulaseestlased rohkearvuliselt.
Küllap seisavad praegugi veel vanemate eestlaste kodudes pikad riiulitäied neid raamatuid, igal tagaküljel Endel Kõksi kavandatud tiibhobuse kujutis.
Peale Eesti taasiseseisvumist läks EKK raamatuid (õnneks!) rohkearvuliselt ka Eesti raamatukogudesse.
Saatsin sinna ka oma kogu, säilitades vaid tosina köiteid, mida eriliselt hindasin.
See oli 1951, kui ilmus EKK esimene teos: luuletaja Henrik Visnapuu “Päike ja jõgi – mälestusi noorusmaalt”.
Kuna Henrik Visnapuu (1890 – 1951) oli Eesti Kirjanike Kooperatiivi tulihingeline eestvedaja, siis on mõistetav, miks tema looming valiti kirjastuse esikteoseks.
Raamatu järelsõna märgib, et Visnapuu alustas oma memuaari juba põgenikelaagris, kavandades seda kaheköitelisena.
Esimene osa sellest – mälestused kuni Vabadussõjani – valmis kavakohaselt, kuid ülejäänu jäi pooleli, kui luuletaja New Yorki saabunult 1951. a. ootamatult suri.
Mulle jättis Visnapuu raamat juba tookordsel lugemisel mõjuva mulje, mis süvenes veelgi, kui teda hiljuti uuesti lugesin.
Ja nii on mu käesoleva kirjutise mõte teost veelkord esile tõsta, eriti kuna vahepeal on möödunud peaaegu 70 aastat ning aeg kipub meie vastu töötama.
Milles seisneb siis selle raamatu väärtus?
Kõigepealt asjaolu, et lisaks oma kirjanikuvõimetele oli autor üks Eesti suuremaid poeete.
Nii peegelduvad raamatus märkamatult kaasa luulemaailma keel ning värving ka seal, kus jutt on igati proosalistest asjadest.
Teiseks ühtus Visnapuu noorusaeg (Viljandi- ja Tartumaal) ühe olulise ajajärguga Eestis: venestusaeg, 1905. a. revolutsioon ja Vabadussõja algus.
Isikliku elukäigu ja maaelu kirjelduste vahele on seega põimitud Eesti ajalugu, mille detailid on mõneski osas vähe tuntud.
Loeme näiteks, et veel aastal 1912 puudus ametlik, üldtunnustatud eesti grammatika.
Loeme ka elu üksikasjadest revolutsioonide ja Vabadussõja taustal.
Aeg on lõpetada. Kui kellelgi on Visnapuu raamat veel säilinud, siis soovitan lugeda.
Saate suurepärase kirjandusliku naudingu osaliseks.
