“Koduvari”
Helle Ajango Martin
Autori kirjastus; Tallinn, 2016
Vahest mäletab lugeja mu ülevaadet Helle Ajango Martini raamatust “Our Journeys Toward Freedom” (2009). Selles kirjeldab autor oma lapsepõlve Võrus, põgenemist Eestist aastal 1944, elu DP laagris Saksamaal ja uue elufaasi algust USA-s. Kuna Helle ema Irene Ajango oli Võru “Kandle” teatri juhtiv näitleja ja kuna minu pere elas sakslaste ajal 1941-44 samuti Võrus (isa töötas “Kandle” juures), siis on mul Irene lavakujud veel hästi meeles.
Tervet Ajango peret – Heinrich ja Irene ning lapsed Helmut, Helle ja Väino – kohtasin siiski alles 1948 Geislingeni laagris.
Üldiselt väljendab sõna “põgenikelaager” minimaalset eksistentsi puudulikes oludes. Sõjajärgsel Saksamaal oli hulk selliseid eri rahvustega laagreid, mitmes suuruses ja mitmel tasemel. Eestlastele oli Geislingen üks suuremaid ja paremini majutatud kohti (mitu tuhat elanikku!), kus peagi rajati aktiivne, funktsioneeriv eesti ühiskond. Muuhulgas loodi laste ja noorte jaoks algkool ja gümnaasium, mis hoolimata primitiivsetest tingimustest (näiteks õppevahendite puudus) ei jäänud
tasemelt alla kodumaistele koolidele tänu Eestist põgenenud õpetajatele. Lugeja võib ise arvata, kui oluline see õppetöö oli, et säilitada noortes eesti keel ja meel – varandus, mida paljud truult edasi kandsid, ka kui algav väljaränne neid üle maailma laiali viis. Ajango pere jõudis 1949 USA-sse, kus elati-töötati mitmes osariigis kuni loodi püsivam kodu Indianapolis’es. Praegu elab Helle
oma abikaasa Ken Martiniga Ohios.
Helle Ajango Martini puhul oli vahest sümboolne, et Geislingeni algkooli 1949 lõpetades anti talle eriauhinnana Henrik Visnapuu luulekogu. Kas siit või oma võimetest arenes huvi poeesia vastu, mille üheks viljaks oli 1987 ilmunud luulekogu “Raudvara”. Eks aitas kaasa armastus Eesti vastu ja eriti esimene sõit koos abikaasaga Tallinnasse ja Tartusse aastal 1973, kui Eesti veel kommunismi ahelais vaevles.
Käesolev luulekogu “Koduvari” sisaldab umbes 100 luuletust. Enne sisu vaatlemist olgu esile tõstetud raamatu kaunis kujundus. Kuna autor on tunnustatud maalikunstnik, siis kaunistavad raamatu kaasi ning vahepealseid tiitellehti osad tema loomingust.
Nüüd olen aga ülevaate raskema osa juures: valida luuletusi siinkohal esitamiseks. Enda naudinguks olen raamatus neid märkinud mitukümmend, kuid ajalehe ruum on piiratud. Lisan
alljärgnevalt juurde neli head näidet autori loomingust.
Raul Pettai
Luulevall
Luulevall
kui kindlus
võruna
mu ümber
see selguste läte
Rasketel radadel
kaitseb mu hinge
emakeelsete
koduste laulude
teraskilp
Ei kikivarvul läbi ilma
Ei kikivarvul läbi ilma
hiilida ma taha
ega kissis silmil
uudistada päikest
Ma kindlalt tahan
tallad panna maha
ja lahtisilmi näha
nii päiksesära
kui ka äikest
Kõik loomad on kuidagi kaitstud
Kõik loomad on kuidagi kaitstud
kes sarvedega
kes küüntega
kes kilpidega
Aga meie?
Ons see meie süü
et meil puudub
kaitserüü?
Meie tulime ju
siia ilma
ilma kihvadeta
ilma kasukata
ilma kilbita
Vististi peame ise
sarved varuma
ise küüned teritama
ise kilbid muretsema
ise kihvad ihuma
ise kivikasukad kasvatama
Me oleme üks rahulik rahvas
Me oleme üks rahulik rahvas
me püsime ikkagi veel.
Veel lagi meil must ja tahmas,
kuid ikkagi püsime veel
Me saavutus selles maailmas
on suurim siin ajaloos:
et püsima jäänud ses ilmas
me teistega kõrvuti koos.
