Valev Laube õpib Rochesteri Ülikoolis. Autori foto
Muusikuna ja graafilise kujundajana olen inspiratsiooni saamiseks suunanud silmad peamiselt Eesti traditsioonide poole.
Olgu selleks Eesti ja ka Põhjamaade rahvamuusikale iseloomulik kõla või hoopiski Lõuna-Eestist, minu sünnikohast, pärit Eesti rahvariiete digitaliseeritud ornamentika.
Seitseteist aastat Eestis elanud, kaks aastat Itaalias ja nüüd Ameerika Ühendriikides õppiva noorena on põnev võrrelda ja avastada erinevusi inimeste hoiakutes Eesti või üldisemalt Põhja-Euroopa kultuuri suhtes.
Teekond avastamaks Eesti rahvalikku muusikat, tantsu ja ornamentikat algas juba varajases lapsepõlves.
Lõuna-Eestis üleskasvanud noorena elasin aastaid keskkonnas, kus peaaegu iga elanik “kõneles” Lõuna murdes: rääkis (või sai aru) Võru keelest.
Traditsioonidel oli justkui religioosne tähendus ja rahvariided olid uhked riideesemed sümboliseerimaks vanu traditsioone. Polnud ma ju ise piisavalt jõukas, et endale lasta teised õmmelda. Olgu selleks 19. või 21. sajand, rahvarõiva nii materiaalne kui ka rahvustähenduslik väärtus on alati olnud kõrge.
Pärast õpingute jätkamist Tartus avanesid mitmed võimalused osa võtta tantsuklubidest ja pärimusmuusika kursustest. Eesti rahvamuusika pole kunagi olnud kõigest laval esitamiseks loodud kunstmuusika, vaid ikka tantsuline ja hoogne, mis paneb iga pillimehe käed värelema pilli järele ja iga tantsulõvi jalad võnkuma.
Õppima asudes Itaaliasse tundsin, mida tähendab muusikaline ühtekuuluvus eestlastele. Kuigi isiklikult pean ma sama palju lugu Skandinaavia muusikast kui Eesti rahvamuusikast, ja leian, et meievahelised sidemed on vägagi tihedad, eriti rääkides muusikast ja muusikalisest kõlast, mis on lindistatud peamiselt Lääne-Eesti saartel, avastasin, et mingil põhjusel suudavad inimesed Itaalias rohkem lugu pidada lavamuusikast. Tundsin, et tantsumuusika kui midagi nii kütkestavat kõigile eestlastele ja lood nagu “Jaanipäeval kõrgeks kasvab rohi” olid kaotanud oma võlu ja hoopis minu enda looming mõjutatuna nii Skandinaavia kui ka Eesti ja Soome muusikast mõjus Trieste raadiojaamas publikule kütkestavana.
Vale oleks öelda, et Itaalias ei osanud inimesed lugu pidada Eesti kui väikese kultuuri tantsudest nagu labajala, reinlender või polka, kuid selle mõju lihtsalt polnud sama. Vahest saaks seda seletada läbi Eesti ajaloo eestlaste teadlikkuse ja traditsioonide tundmisega, kuid ega iga eestlanegi pole ju rahvusliku kultuuri ja muusika ajaloo professor, samas võtab säärane muusika ikkagi iga jala liikuma ja suu naerule.
Nii ei jäänud midagi muud üle kui võõrsil olles toonitada, et esitan tänapäevast rahvalike sugemetega muusikat, üldisemalt folkmuusikat, see muusika kõlas võõramaalastele eksootiliselt, samas mingil viisil ikkagi vaoshoitult, sobides laval esitamiseks ja vaikses kontserdisaalis kuulamiseks.
Riigi ja keskkonna vahetamisega vahetusid eelistused, kuid säilis minu pillikäsitlemine ja mänguornamentika. Nagu sellesuvises ajalehe Sakala intervjuus mainisin: «Paratamatult on aja jooksul palju pärimusmuusikat kadunud ja palju on sisse toodud Venemaalt. Seda vähekest, mis meil alles on, tuleb hoida ja arendada, et oleks midagi, mis oleks päriselt meie oma.»
Mida tahaksin siinkohal eriliselt rõhutada, on muusika esitamise tähtsus. Eestlasena, nüüd Rochesteri ülikoolis (University of Rochester) õppiva noorena, püüan hoida oma muusika esitamise stiili. Kuigi Itaalias kohalikele meeldis võibolla pisut teist tüüpi lugu ja ameeriklastele võibolla teised rütmid, on iga loo juures jätkuvalt midagi, mida ei saa keegi muuta ja selleks on muusikaline keel ja kõla. Oma taustalugu ja kõik need muusikalise üritused, kus võtsin viiuli ja mängisin kaasa kümmnete teiste Eesti pärimusmuusikutega on andnud mulle pillimängimise viisi, mida teised professionaalid ei imiteeri.
See on justkui keele aktsent, mida niisama järgi teha on peaaegu võimatu. Olles kohanud siin Rochesteris juba mitmeid väga andekaid muusikuid ja võtnud osa erinevatest traditsiooniliste tantsude õpitubadest, näen üha rohkem, milline positiivne meelestatus on paljudel kohalikel Eesti viiulimängu kõla üle.
Öeldakse tihti, et see kõlab nii vabana ja tundub nii lihtne, samas on seda raske paljudel professionaalsetel muusikutel imiteerida. On kordi, mil olen neile esitanud Eesti pärimuslikke lugusid ja näidanud, kuidas ühe väikese viisijupi kordamine ja selle lihtsus toob esile täiesti uue tasandi emotsioonidega, dünaamikaga ja mängutehnikaga varieerimiseks. Samas on ka palju teisi kordi, kui esitan teada-tuntud poplugusid mitte jazzi-, rocki- ega folgivõtmes, vaid hoopis Eesti muusikalise kõla võtmes.
Kuigi minu mängustiil ei saa kunagi olla täielikult eestilik, vaid langeb pigem mingisugusesse laiemasse ja segunenud stiilide spektrumisse, on see siiski mängimise viis ja muusika nautimise moodus, mille õppisin Eestis, kohtudes ja koos mängides nii paljude vapustavate Eesti muusikutega. Täpselt nagu iseloomustasin oma kogemusi kohalikus Rochesteri ülikooli ajalehes Campus Times, tahan ka esitleda neid siin – kõik need kogemused ja teadmised saavad alati olema minuga, pole vahet kus ma olen või kuidas parasjagu minu huvid edasi arenevad.
Valev Laube
