Tõnu Lehtsaar, religiooni- ja suhtlemispsühholoog
Olen kohanud eluraskustes inimesi, kes oma katsumustega toime tulekul ütlevad, et nad suudavad juba naerda. Kes suudab naerda, suudab ka elada, kirjutab Tõnu Lehtsaar Rahvusring-häälingu Arvamusportaalis.
Vahel tuleb selline tunne, et tahaks midagi head. See võib puudutada näiteks suupisteid, soovi lugeda head raamatut või lihtsalt puhata. Minu arvates on soov millegi hea järele inimese üks põhivajadusi. Kes teab, mis on hea, tahab seda ikka ja jälle. Kui mingi vajadus jääb rahuldamata, tunneme puudust ja hakkame otsima lahendusi.
Mina tunnen puudust heast naljast. Meie avalikus ruumis on nii palju kisklemist, halvasti ütlemist ja ärapanemist. Tundub, et sõbralikule huumorile justkui polegi enam kohta. Kas sina mäletad, millal sa viimati südamest naersid?
Nõustamistöös näen, et stressis inimese üks esimesi terviserikkeid on huumorisoone umbeminek. Kõigepealt kaob võime nalja mõista, siis taandub oskus nalja teha ja lõpuks ajab ka heatahtlik nali lihtsalt vihale. Närviline ja ülitundlik inimene ei ole mitte huumori sõber vaid vaenlane.
Huumori üheks eelduseks on võime ennast või toimuvat kõrvalt vaadata. Kõrvalt vaatamine toob esile uusi ja ootamatuid seoseid. Neurootik pigem klammerdub olemas- või käsil olevasse. Kõik ümbritsev kipub sisepinget võimendama. Raske on rahulikult rääkida. Võime ennast ja toimuvat kõrvalt vaadata on terve psüühika tunnus.
Kõik, mis on seotud inimesega, võib rikki minna. See kehtib ka huumorisoone kohta. Irvitamist, sarkasmi ja parastamist peetakse huumori alaliikideks. Üldmõiste selle kohta on agressiivne huumor. Minu arvates on need vaid huumori ebaterved vormid.
Üliõpilaspõlves õpetati mulle, et statistiliselt on rohkem neid inimesi, kes nalja teha oskavad, kui neid, kes sellest aru saavad. Hea uudis on siis see, et hea nali vedeleb maas, kui vaid oleks, kes selle oskab üles korjata. Midagi sarnast on ka sügavate tõdedega. Need on kuskil olemas, aga nende mõistmiseks peame saama nende vääriliseks.
Hea huumori kohta saab kasutada selliseid omadussõnu, nagu peenetundeline, teravmeelne, heatahtlik, tabav. Siin läheb asi isiklikuks. Huumor on alati situatiivne, ootamatu, see lihtsalt juhtub. See eeldab hea nalja tegijalt teatud isiksuslikke kvaliteete. Rumal, labane ja alp inimene ei suuda põhimõtteliselt teha head nalja. Kunstlik pingutus mõjub siin vaid veiderdamisena.
Hea huumori viljaks on vabastav naer. Naerda võib südamest, kuni pisarateni. Naer on nakkav, see levib kulutulena. Kui inimesed teevad koos sama asja, näiteks naeravad, siis see ühendab neid. Öeldakse, et parim ühendaja on ühine vaenlane. Minu arvates töötab ühine naer paremini.
Olen osalenud arvukatel pingelistel nõupidamistel, kus kellegi tabav märkus või kommentaar maandab pingeid, loob ühise tähenduse ja aitab arutelus edasi. Kui Toots käis Tõnissonilt raha laenamas ja Tõnisson ei tahtnud anda, siis murdepunktiks sai see, kui Tõnisson hakkas Tootsi jutu peale naerma.
Naer kui huumori vili taandab stressi. Olen kohanud eluraskustes inimesi, kes oma katsumustega toime tulekul ütlevad, et nad suudavad juba naerda. See tähendab, et seisund on oluliselt paranenud. Kes suudab naerda, suudab ka elada.
Igatsen head nalja. Tahan naerda. Tahan suhelda heatahtlike ja mõnusa huumorisoonega inimestega. Teate, sellised tüübid pole kusagile kadunud. Pisut otsimist, pisut ootamist ja kuskilt kostabki naer. Kui naerdakse, siis ei halata.
www.err.ee
Baltic Security Initiative Update: To Be or Not to Be?