1944. aasta sügisel põgenes sõja jalust kümneid tuhandeid inimesi Eestist, nendest Pärnu kaudu umbes 10,000. Pagulasi, kes jõudsid Rootsi, kutsuti põgenikeks ja Saksamaale jõudnuid DPdeks (displaced persons). Paljud 1944. a Eestist lahkunuist ei näinud enam kunagi Eestit ega omakseid, kes jäid kodu hoidma.
Kuigi kõigil oli enam-vähem ühine südamevalu “minna ei taha, kuid jääda ei saa”, on siiski igal põgenejal on oma lugu.
Ilse Vuht Meere mäletab:
Pärast Tartu langemist kartsid kõik venelaste pealetungi ja inimesed põgenesid paaniliselt. Isa Hendrik Vuht korraldas, et ta abikaasa Anni, nende tütred Vilma ja Ilse jõudsid parajasti Tallinna sadamasse ja said saksa laatseretlaevale. Ilse oli selleks ajaks abielus Kirill Meerega, keda kutsuti Kiiraks. Nende kolm väikest poega olid Ilsega samuti sel saksa laeval, Kirill ise jäi maha ja temaga kohtus Ilse alles Saksamaal. Ilse olevat tugevasti sõdinud, et nende lapsevanker laevale kaasa sai toodud. Vanker oli hiljem suureks abiks metsast kaigaste ja küttepuujuppide kojutoomiseks.
Hendrik oma tuttavatega põgenes äriveoautoga läbi Läti, samal ajal kui sakslased taganesid. Riia ümbruses käis suur lahing. Hirmunud autojuht tõmbas kuue taskust püstoli välja ja ähvardas kõiki maha lasta. Ta ei tahtnud kaugemale sõita, hirm oli nii suur. Hendrik tõmbas oma mantli hõlmad lahti ja ütles: “Ma suren parem siin kui kuskil Siberis.” Asi lahenes ja lõpuks jõuti Saksamaale. Seal auto konfiskeeriti.
Ilsel oli kooliõde Lübecki kandis ja pere suundus sinnapoole, hoolimata sõja-aegsetest raskustest.
Pärast sõda elasid nad Briti sõjaväebarakkides ja hiljem sakslastelt konfiskeeritud majades Blombergis. Toitu sai peamiselt supiköögist. Ilse oli sunnitud mustal turul käima, et müüa USA abipakkidest saadud šokolaadi ja suitse, et muretseda lisatoitu oma lastele. Hendrik kauples ühelt kohalikult talumehelt kaks vana hobust, keda ta välja üüris munade, piima ja muu vajaliku vastu. Elu oli raske, ümberringi olid purukspommitatud varemed ja nälg.
Kui sõda lõppes, oli ainuke lootus uuesti elu sisse seada Saksamaalt kaugele pääseda. Lääneriigid vajasid tugevaid noori mehi kaevanduses ja metsatööl. Ilse abikaasa Kirill allkirjastas Kanada riigiga talutöölepingu 1947. aastal. Perel lubati aasta hiljem järele sõita, siis kui Kirillil oli kõigile viiele piletiraha teeninud.
ÜEKNi suurpõgenemise toimkonna initsiatiivil püstitatakse tänavu septembris, suurpõgenemise 80. aastapäeval Pärnu jõe äärde mälestusmärk, et meenutada elu muutnud sündmusi meie ajaloos kaheksa aastakümmet tagasi. Mälestusmonument, mille valmistab kunstnik Elo Liiv, valmib toetusannetuste toel (loe ka ülaltoodud artiklit).
EERO Canada on Pärnu projekti Kanada partner. Kanada siht on koguda $15,000, tänu lahketele annetajatele on 7. juuli seisuga laekunud EERO arvele NBCU-s $7,100. Austraalias, kus on palju vähem eestlasi, on kogutud umbes kaks korda nii palju annetusi kui Kanadas.
Kui soovite anda oma panuse suurpõgenemise mälestusmärgi valmimisele Pärnus ja annetada projekti toetuseks, siis võite seda teha Kanadas: www.EEROcanada.com või Ameerika Ühendriikides: https://uekn.ee/en/suurpogenemine-1944-donation
EERO Canada kaudu tehtud annetused ($25 ja rohkem) on tulumaksust maha-arvestatavad.
