Viido ja Viktor. Autori fotod
Jõudsin just koju Pihkvast, kus avati näitus minu kuueteistkümnest loodusmaalist DAR galeriis (vt. www.dargallery.ru). Selle omanik on Viktor, kellel oli edukas IT-alane äri Venemaal, aga ta jäi pensionile ja nüüd tegeleb sellega tema poeg. Viktor on nüüd pühendunud oma galeriile ja armastusele kunsti vastu.
Sain kultuuriviisa, et osaleda avamisel. Tegemist on minu teise reisiga Venemaale sel aastal. Märtsis sain ma viisa, et käia Petseris oma maalide näituse avamisel Petseri muuseumis. Petseri muuseum asub otse Petseri kloostri peavärava vastas üle tee. Tookord viidi mind ka setude talude ja muuseumiga tutvuma. Paljud seal rääkisid eesti keelt. Külastasin ka endist eesti kooli, kus isegi praegu on mõni õpetaja eestlane.
Olen järjekordselt segaduses, miks nii suur huvi Venemaa poolt? Mõlemad riigid ja kultuurid võidaksid oluliselt, kui piir oleks vabam. Koidula piiripunktis on täisvarustuses moodne raudteejaam, mis on püstitatud selleks, et see viiks Venemaale, aga see on tühi, välja arvatud rong Tallinnast, mis on viimane peatus. Turistid tormavad vaatama, mis on alles endistest setu taludest, mida ei ole veel rikaste venelaste poolt suvekodudeks ära ostetud. Seal on kindlused, mis on rohkem kui tuhat aastat vanad ja kuhu on maetud viikingite esivanemad ja kus on nende kirikud. Ma sain teada, et suur Vene kangelanna Olga oli tegelikult viiking nimega Helga.
Mõlemal pool piiri on palju, mida vaadata ja teineteiselt õppida. Kuid piirid keelavad.
See, mis toimub Krimmis ja kogu Ukrainas paneb meid siin Eestis muretsema. Selle eest peab vastutama Putin koos oma valitsusega. Kuid nagu ma ei pea Trumpi poliitikat Ameerika Ühendriikide poliitikaks, pole ka paljud venelased Putiniga nõus. Aga mõlemas riigis on raske teha vahet valel ja faktil. Mis oleks lahendus? Mina seda ei tea. Aga ma tean, et mind võeti Venemaal vastu suurima austusega ja seal tehti kõik selleks, et minu näitus oleks edukas.
Minu näituse pani DAR galerii jaoks kokku tuntud Peterburi disainer ja ma olin sellest väga liigutatud. Kohal oli ka endine Peterburi peaarhitekt, kes tegi minust ka mõned sketšid sel ajal, kui ma pidasin oma avakõnet.
Viktor oli kohale kutsunud ka ühe jazzansambli. Tagaruumis mängis video, milles näidati minu teisi maale ja mängis CD minu lauludega, pealkirjaga „Self Portraits“.
Kuigi mina ei räägi vene keelt ja Viktor ei räägi inglise keelt, oli mul siiski tunne, et me mõistsime teineteist ja et ma tunnen teda juba pikemat aega. Me rääkisime ka võimalikest tulevastest näitustest.
Ma usun, et me jääme edaspidigi sõpradeks, vaatamata keerulistele suhetele meie riikide vahel.
Viido Polikarpus
