Tondi Sõjakooli 1920 – 1940 aastail lõpetanud ja nõukogude ning natsi okupatsioonides hukkunud või teises maailmasõjas langenud ohvitseride mälestus väärib jäädvustamist Tondil graniitmemoriaalis.
1920. aastal alustas Tondi kasarmutes tööd Eesti Wabariigi Sõjakool, mille Nõukogude Liidu okupatsioonivõimud sulgesid 1940. aasta 16. juunil ja asusid siin moodustama Tallinna Jalaväe Sõjakooli 500-le Punaarmee kursandile.
Kahekümne aasta jooksul said Tondi Sõjakoolist tuule tiibadesse tuhanded ohvitserid. 16. juuni 1940. aasta seisuga teenisid neist Eesti Vabariigi Sõjajõududes tegevväe ohvitseridena 1545 meest. Ülejäänud olid juba erus või arvel reservohvitseridena. Teise maailmasõjaga alanud poliitilistes murrangutes ja sellega kaasnenud Eesti riikluse hävingus lammutati ka Sõjajõud – hävis suur osa Eesti ohvitserkonnast.
Kaitseväe Ühendatud Õppeasutuste ülem colonel Martin Herem on raamatus „Tondi sõjakooli memoriaal“ märkinud: „Raske on, ja nö „tagantjärele tarkusena“ vist isegi mõttetu hakata analüüsima, miks üks oh-vitser asus teenima Hitleri üritust, teine jälle Stalinit. Miks mõni püüdis leida hoopis „kolmandat teed“? Või miks isegi pärast sõjategevuse lõppu ei suudetud kohaneda tsiviileluga ja asuti tegutsema metsavennana? Kuid neid kõiki ühendas see, et nad püüdsid oma seisukohalt võidelda iseseisva ja vaba Eesti eest. Paraku ei õnnestunud Eesti eest võitlemine eesti mundris. Seega on antud nimekiri veel üks samm rahvusliku leppimise poole. Kõrvuti on siin nii soome, saksa kui nõukogude poolel sõdinu kui ka metsavend…“
Senise seisuga on tuvastatud okupantide vägivalla läbi elu kaotanud 2067 Eesti ohvitseri andmed. Neist üle poole olid 1940. aasta juunipöörde seisuga reservohvitserid. Eesti kaotused tegevja reservohvitseridena jaotuvad järgmiselt:
1. Võitluses Eesti vabaduse eest 1941. aasta suvesõjas, 1944. aasta sügisest alanud metsasõjas ja teise maailmasõja Saksa, Soome, Poola armeedes ning Punaarmees langes kokku 749 ohvitseri (neist omakorda – 57 ohvitseri Suvesõjas, 41 ohvitseri Metsasõjas, 6 ohvitseri Soome sõjaväes, 1 Poola armees, 421 ohvitseri Saksa armees, 223 ohvitseri Punaarmees).
2. Lahingus teadmata kadunuteks on tunnistatud 19 ohvitseri ning ühe ohvitseri saatus lahingus on teadmata.
3. Eesti ohvitserkonna vastaste Nõukogude Liidu ning natsi Saksamaa repressioonide tagajärjel kaotas elu 1298 meest. Neist 598 ohvitseri hukkasid nõukogude terroriorganisatsioonid, 12 ohvitseri hukkas Saksa julgeolekupolitsei, 686 ohvitseri hukkusid NKVD ja kaks ohvitseri Saksa surmalaagrites.
Võitluses langenud, NKVD surmalaagrites hukatud ja hukkunud ohvitseridest 1011 osalesid Eesti Vabadussõjas, kellest 247 olid Vabaduse Risti I või II liigi kavalerid. Eesti Vabadussõjas osalenute vastu rakendas NKVD oma repressiivmasina täie halastamatusega, mille käigus hukati, mõrvati ja hukkusid 769 ohvitseri. Lahingutes langes 80 Eesti Vabadussõjas osalenud ohvitseri.
Kahe tuhande kuuekümne seitsme (2067) Eesti ohvitseri hulgas kaotas elu üks kindral, kolm kindralleitnanti, 22 kindralmajorit, 64 koloneli või mereväekaptenit, 63 kolonelleitnanti või kaptenleitnanti, 177 majorit või kaptenmajorit ja 1737 nooremohvitseri või aspiranti, neist 350 kaptenit, 82 vanemleitnanti, 525 leitnanti, 366 nooremleitnanti, 402 lipnikku ja 12 aspiranti (nii nimetati sõjakooli õppurit).
Käsitletud ajavahemikul olid suurimad kaotused Nõukogude Liidu esimese okupatsiooni jooksul: 1940. aasta 17. juunist kuni 1941. aasta 30. septembrini. Sel perioodil hukkus võitluses Eesti Vabariigi iseseisvuse eest 175 ning NKVD vahistas ja saatis vangilaagritesse 957 tegev-, reserv- ja eruohvitseri. Ainuüksi 14. juunil 1941. aastal vahistati ühe päevaga 393 tegevohvitseri, neist Värskas NKVD korraldatud petteõppustel 243.
Värskas vahistatud ohvitseridest hukkus NKVD vanglates 118 meest.
Kõigi kahe tuhande kuuekümne seitsme ohvitseri lühielulood ilmuvad trükises „Tondi sõjakooli memorial II“.
Rahvusvaheline õigus erinevatel rindepooltel võitluses langenute võrdsest kohtlemisest
Eesti Vabariik liitus 1999. aastal Sõjavangide kohtlemise 12. augusti 1949 Genfi (III) konventsiooniga (RT II, 1999,17), mille artikli 3 lõige 1 sätestab:
“Sõjategevuses aktiivselt mitte osavõtvad isikud, s. h. relvajõudude liikmed, kes on alistunud, ja neid, kes on jäänud võitlusvõimetuks haiguse, haavata saamise või kinnipidamise tagajärjel või muul põhjusel, tuleb igas olukorras kohelda humaanselt, ilma mis tahes vaenuliku vahetegemiseta rassi, nahavärvi, religiooni või veendumuste, soo, sünnipära või varalise seisundi või muu sellise kriteeriumi alusel.”
See III konventsiooni säte räägib elavatest endistest võitlejatest. Eesti Vabariigis jõustunud rahvusvaheline õigus nõuab nendesse suhtumist võrdsetel alustel. Veel enam – siit järeldub, et võrdselt tuleb suhtuda ka eri pooltel võitluses langenud sõdurite mälestusse. Hoidudes vaenulikust vahetegemisest veendumuste alusel, ehk kus poolel võideldes ohvitser langes.
Eesti ohvitserid hukkusid teise maailmasõja ajal ja pärast seda võideldes viiel erineval poolel: Eesti Vabariigi (sh küüditatud), Soome, Nõukogude Liidu, Saksamaa ja metsavendluses. Vähesemal arvul ka teiste riikide poolel. Võitlemine mingi riigi poolel ei ole rahvusvahelise sõjaõiguse rikkumine. Kõik nad on vaieldamatult Genfi III konventsiooni kaitse all ja nende mälestusse tuleb suhtuda võrdselt. Ühise memoriaali rajamine endise Tondi sõjakooli kasarmute vahel aga saab olla selle võrdsuse parim väljendus.
Ideoloogilistel kaalutlustel vaenuliku suhtumise katsed Teises maailmasõjas nõukogude poolel võitluses langenud ohvitseride mälestusse on seda õigusnormi eiravad. Üksikisikut sõjakuritegudes süüdistada saavad ainult selleks määratud kohtud.
Rahvusvahelise sõjaõiguse sätted toetavad Nõukogude Liidu ja Saksa poolel võideldes langenud ohvitseridele ühise mälestusmärgi rajamist. Rajatav memoriaal pühendatakse 2067-le vägivalla läbi elu kaotanud Eesti ohvitserile.
2009. aasta on olnud Eestile eriline aasta. 15. mail taasavati Tallinnas Tondil kasarmute 3. ploki ees 1924. aasta 1. detsembri mässu mahasurumisel hukkunud kadettide mälestuseks Tondipoiste ausammas ja avati Tondi Sõjakooli muuseum. Selle, algselt skulptor Amandus Adamsoni loodud, ühe uhkeima Eesti taiese koopia valmistas vanade fotode järgi kujur emeriitprofessor Jaak Soans. Sama aasta 23. juuni esimestel minutitel avati Tallinnas Vabaduse väljaku ääres pidulikult kauaoodatud Vabadussõja võidusammas.
Loodetavasti saab kunagise Tondi sõjakooli linnakus mõne aasta pärast teoks ka omaette mälestusmärk hukkunud Eesti Vabariigi ohvitseridele. Eriti oodatud oleks see memoriaal just nendele, kelle lähedaste matmiskohti vanglas ja rindel ei ole teada või neile on raske, aga sageli võimatu, ligi pääseda.
Sõjakooli memoriaal Tondil (vt skeem 1) oleks vähemalt koht, kuhu hukkunud ohvitseri lähedased saaks Eesti Vabariigi ja Sõjakooli tähtpäevil tulla mälestusküünalt panema.
Epiloog
See artikkel on mõeldud sisse juhatama artiklite seeriat langenud Eesti ohvitseride elulugudega. Nende elulugude avaldamisega loodab autor saada teie ajalehe lugejatelt heategevuslikku rahalist toetust Tondi Sõjakooli memoriaali püstitamiseks Eesti Vabariigi 100. sünnipäevaks 2018. aastal. Nendele, kes annetavad 50 ja rohkem eurot saavad Tondi Sõjakooli Muuseumilt „Tondi Sõjakooli Memoriaali“ kataloogi. Selles kataloogis on Teises maailmasõjas, nõukogude ja natsi okupatsioonides elu kaotanud Tondi Sõjakooli kasvandike elulood.
Annetused palume saata Eesti Eruohvitseride Kogu nimele.
Välismaalt ülekande tegemisel kasutage järgmisi andmeid:
Beneficiary`s name: EESTI ERUOHVITSERIDE KOGU.
Beneficiary`s account IBAN: EE53 7700 7710 0129 5130 SWIFT BIC: LHVBEE22.
Bank name: AS LHV Pank.
Payment description: „Donation for Tondi SK memorial from (name)““.
Tondi Sõjakooli museum hõlmab kolmteist muinsuskaitse alust hoonet, „Tondipoiste“ ausamba ja ekspositsiooni toa. Täpsem info on www.tondipoisid.ee ja facebookis „Tondi Sõjakooli Ajalooklubi“.
Kontakttelefon: +372 55 682 883,
meiliaadress: [email protected]
Jaak Haud
Tondi Sõjakooli muuseumi looja ja vabatahtlik direktor
kolonelleitnant erus
8. juuni 2017